"Protsessi" lugemismärkmed 10. (Vale)

"Protsessi" kohta käivaid postitusi üle lugedes jõudsin kõige esimeseni ja küsimuseni seal lõpus, et MIKS ikkagi on süü Kafkal see, mis ta on (painavalt määramatu) ja MIKS on tal inimesed sellised, nagu nad on (lapsikud, koeralikud jne) – ja ma mõistsin, et nii küsides OLIN ASETANUD KIRJANDUSE VALE REGISTRISSE (justkui oleksid kirjanikud "valetajad" või vähemalt peaksid seda olema).
Miks küsida (justkui imestades) süütunde määramatuse ja inimeste koeralikkuse kohta Kafkal kui süütunne ju ONGI määramatu ja inimesed ju ONGI koeralikud? Ja kui ongi nii, kui see ongi TÕDE (minu intuitiivse ja elulise tõdemusena), siis mida ma tolle Kafkale suunatud küsimusega tegelikult taotlesin? Tähendust? Tõlgendust? Ja miks ikkagi?
Kas ma loodan, et miski, mis võiks toimida näiteks teatava paratamatuse (või "strukturaalse" vältimatuse) selgituse ja põhjendusena suudaks noid minu tõdemusi kuidagi pisendada, mahendada, aidata mul nendega elada – kas seda ma küsingi, seda vajangi?
Kirjanduse asetamist vale registrisse aitab selgitada üks juudi anekdoot (võtan selle Freudi raamatust "Nali ja selle seos teadvustamatusega" ja jutustan selle lühendatult ümber):
Kaks juuti saavad raudteejaamas kokku.
Üks küsib teiselt: "Kuhu sa sõidad?"
"Krakowisse," vastab teine.
"Miks sa mulle valetada, et sa sõidad Krakowisse, kui sa tegelikult ju sõidadki Krakowisse."*
Kui sa eeldad, et kirjanik valetab sulle, peab valetama (nagu üks juut eeldab seda teiselt juudilt), kui valetamine on Kirjanduse kui sümboolse institutsiooni normaalne ja eeldatav funktsioneerimisviis, siis sa ju küsidki: "Miks, sa, Kafka, valetad lugejatele, et süü on määramatu, kui süü ongi ju määramatu?" Jne.

*Igaks juhuks toon ära ka esimese juudi loogika: "Kui sa ütled, et sõidad Krakowisse, siis tahad sa ju panna mind üksnes uskuma, et sa sõidad Lvivi. Nüüd ma aga tean, et sa sõidad tegelikult Krakowisse. Miks sa siis valetad?"(Freud, lk 137)
Lacani sõnul on pettus, pettuse võimalikkus kogu Sümboolse valla konstitutiivne eeldus või tunnus. Ja veel väidab ta, et kõne eeldab alati Teist, arvestab Teisega, sellega, mida Teine eeldab (vana juut teab, et teine juut teda ei usu, aga – see teine juut omakorda teab, et esimene juut arvestab sellega, et ta ei usu; siit ka: kuidas paranoikut alt vedada? – räägi talle puhast tõtt ja tee ta lolliks, sest ta hakkab ju kohe mingit varjatud "tähendust" otsima).
Tõde ei usuta (eriti teadvustama tõde), tõe rääkimine, avalikuks muutmine paneb kuulaja meeleheitlikult mingit varjatud, s. t TÕELIST sisu otsima – kui femme fatale käitub mehega varjamatult manipulatiivselt ja omakasupüüdlikult (s. t nii nagu mehed temast tegelikult "fantaseerivad"), ei suuda mees seda uskuda ja hakkab – paradoksaalselt – just nimelt vastupidist uskuma (naisel on tegelikult "soe süda" jms).