"Protsessi" lugemismärkmed 9. (Tõeline õigeksmõistmine)

Kafka kirjadest Milenale leidsin paar lõiku, mis võiksid selgitada eelmist mõttekäiku KOHUT OTSIVAST SÜÜDLASEST (või süütundest, mis otsib kohtuotsust):
Aprillis 1920 kirjutab Kafka oma kopsuhaigusest, "tõelisest kopsuhaigusest", mis on toonud talle "rohkem head kui halba": "See algas mul umbes kolm aastat tagasi keset ööd äkkverejooksuga. Tõusin üles, elevil nagu kõige uue puhul (...), loomulikult ka pisut kohkunud, läksin akna juurde, nõjatusin välja, läksin pesemislaua juurde, käisin toas ringi – vahetpidamata veri. Sealjuures ei olnud ma sugugi õnnetu, sest tajusin aegamööda ühel teataval põhjusel, et pärast kolme-nelja peaaegu unetut aastat saan esimest korda magada, eeldusel, et verejooks lakkab. See lakkas (ega pole pärast seda enam kordunud) ja ülejäänud öö ma magasin."
Niisiis tõi verejooks Kafkale sellise une ja meelerahu, mida ta aastaid polnud kogenud – miks ikkagi?
Kolm kuud hiljem, 27. juulil kirjutab Kafka: "Kui sa oled halvasti maganud, siis küsid ei tea mida. Alati tahaks küsida, mitte-magamine tähendab ju küsimist; kui oleks vastus, võiks magada."
Niisiis täpsustagem (või, õieti, oletagem), et verejooks tõi talle une, tõi rahu, sest oli omalaadi VASTUSEKS, lõplikuks vastuseks kõigile küsimustele – või siis vähemalt kinnituseks mingigi (lõpliku, otsustava) vastuse võimalikkusest.
Pärast verejooksu saab unest, magamisest selle vastuse enda võrdpilt, vari, koopia – ta saab nüüd rahus magada selle vastuse (surm)kindluses, selle vääramatus ettemääratuses.
Nii nagu unetu vajab und ja küsija vajab vastust, nii vajab süütunne kohut, kohtuotsust, lõplikku ja lunastavat.
D. ja G. kirjutavad oma raamatus "tõelise õigeksmõistmise" võimatusest – seda "pole tegelikult kunagi nähtud, sest see eeldaks surma või iha kadumist, kui see on oma protsessiga lõpule jõudnud".
Iha kui pidevuse ja protsessi ("iha ei ole vorm, vaid kulg, protsess") seisukohalt saabki tõeline õigeksmõistmine seega seisneda vaid iha-protsessi ainsas võimalikus, ainsas tõelises katkemises, surmas...
"Protsessi" alguses on üks koht, mis mind kohe alguses hämmastas – kui "inspektorid" on K. ootamatult tema enda kodus vahistanud, lasevad nad tal mõneks ajaks minna kõrvaltuppa uusi korraldusi ootama; ja K. imestab selle üle: "K-le tundus imelik, vähemalt valvurite seisukohalt võttes oli see imelik, et need ta oma tuppa olid ajanud ja sinna omapead jätnud, kuigi tal oleks siin kümneid võimalusi endalt elu võtta. Aga kohe küsis ta endalt, seekord oma seisukohast lähtudes, mis põhjusel ta seda peaks tegema."
Tundus hämmastav, et just enesetapu võimalus talle esmalt pähe kargas – miks pidi ta üksi jäädes kohe SELLELE mõtlema?
Kuid nüüd võiks siis öelda, et "Protsessis" on juba päris alguses viidatud ka pääsemisele, ainsale tõelisele pääsemisele (ehk siis õigeksmõistmisele), milleks K-le ka KOHE võimalus anti…