Tühjast lugu

Viimases Ekspressis väidab Märt Väljataga ühe naisluuletaja uue kogu puhul, et "lüüriline mina ei paku samastumiseks pidepunkte – "positiivset programmi" või helgusevõimalust".
Tal on (tahtmatult?) kokku sattunud kaks asja – samastumise võimalus ja positiivsuse (või helguse) võimalus, õigemini, nende puudumine, lohutuse puudumine.
Tundub, et teatud mõttes ongi samastumine (imaginaarne samastumine lüürilise Minaga, aga laiemalt ükskõik millise Minaga või Mina mis tahes emanatsioonide ja hüpostaasidega) ise juba LOHUTUS ja positiivsuse võimalikkus.
Ei saa olla samastumist "negatiivsuse" ja eimiskiga, nii-öelda tühja subjekti, subjekti tühjusega – kuid kas subjekti "tühjus" ei olegi subjekti tõde?
Prantsuse psühhoanalüüs kõnelebki subjektist ainult kui TÜHJAST subjektist (s. t subjekt on nende terminoloogias midagi muud kui Mina).
Ja kas Mina (identiteedi) tõde ei olegi illusoorsete projektsioonide või introjektsioonide alati habras ja vankuv tõde?
Või ei tohiks luules subjekti tühjust, tühikulisust ja Mina illusoorsust (selle tühisust) paljastada (see kvalifitseerub kirjutaja puudulikkuseks, oskamatuseks, tehniliseks ebatäiuseks)?

Kas luule peaks olema kenaks auguplaastriks või nähtamatuks, kuigi aeg-ajalt mõnusalt – ka "vana kooli" meestele mõnusalt – kirvendavaks õmbluseks, suture’iks?
Ära mine teiste ette, püksiauk lahti – näe, öeldakse, eimiski paistab sealt kohe välja! (Paljasta hilp-hilbult nagu teadagi kus – vuajöristi salaunistuseks on näha striptiisil naise "fallost"… fetiši ehk augutäite funktsioonis muidugi: ei, ära karda, mingit "tühikut" ju pole: emmel on see ka - SEE iha ja fallos).
Jah, aga "tehnika on läinud paremaks" ja see on hea, sest "Vanasti kippusid ta luuletused laiali vajuma" – "Vaatepunktid vaheldusid ühe ja sama teksti sees liiga sageli ja järjekindlusetult…".

On kahte sorti lugejaid või lugevaid kogukondi – ühed otsivad lugedes Mina, teised subjekti, ühed otsivad imaginaarset identiteeti (kirjutaja "oma" häält, selget steitmenti, ideoloogiat, programmi), teised loevad välja seda, kuidas tekst kui tekst, tekst juba tekstina põhimõtteliselt (ja paratamatult) nihestab ja õõnestab Mina alustalasid, samasusi, ideoloogiaid ja programme.
See teine hoiak on iseloomustanud üht suurt osa 20. sajandi lõpu ülikoolilikust mõtlemisest ja lähenemisviisist mitte ainult kirjandusele, vaid ka filosoofiale või isegi kogu humanitaarteadusele.

Kui nüüd ülikooli diskursuselt ja vintage-naistelt hüpata ühe tühja subjekti siin-ja-praegu-näiteni, siis -

kas keegi oskaks öelda, kas ennast Kiilakaks Lesbiks tituleerija on tegelikult üldse "õige" lesbi või mitte, kas selle nime taga on kirjutajana mees või naine või mis "alusel" seda selgitada ja kas ta teeb nalja (kirjutab fiktsiooni) või kirjutab sellest, mis "tegelikult" juhtus?

Ja miks üldse?