Miks me ei usu luuletajate aususesse?

"Hoopis turvalisem ja rahulikum on lugeda luulet, mille puhul autoripositsioon on kohe alguses lukustatud, mille puhul pole pidevalt tunne, et lugejat üritatakse ninapidi vedada," kirjutab M. Oidsalu Wimbergi luulest tänases Sirbis.
Võiks ju temaga ülelibisevalt nõustuda, aga – kui mõelda vastupidi: kas ei tekita meis kõige enam segadust, kas ei riku meie rahu kõige enam just kahtlus, et äkki Wimberg ei üritagi meid ninapidi vedada?
Võib-olla on kujutlus Wimbergi "topeltmängust" ja "irooniast" lihtsalt päästerõngas lugejatele ja ühtlasi ka alibi (mask) autorile endale – miski, mille varjus pühenduda infantilisminaudingule?
Võib-olla oleme me kõik loomuldasa (intuitiivselt) "lacanistid" ja "poststrukturalistid", st me lihtsalt ei usu, et lausumise subjekt ja lausungi subjekt võiksid täiuslikult kattuda (st et kõneleja mõtlebki just seda, mida ta ütleb ja… seejuures ka NAUDIB seda).
Pööran siis ümber: ei ole (alati) nii, et lukustatud autoripositsioon (samastumine, õigemini, ülisamastumine, overidentification) on meile lugemisel turvalisem, hoopis autori irooniline distants (või sisemine lõhestumine) on turvalisem.
Kui loed mingit idiotismi, siis näpistad ennast ja ütled, et ei ole nii…ei ole võimalik… tegelikult on hoopis nii (nagu Oidsalu kirjutab), et "tekste iseloomustab ebamääraselt irooniline distantseerumine elust, oma subjektist, iseendast" – just nimelt "ebamääraselt"… õigemini, meil endil on mingi ebamäärane tunne, et see peaks nii olema (ehk siis: ei saa olla nii, et mingit trikki, pettust või "distantsi" ei olegi).
Minul isiklikult ei teki Wimbergi tekste lugedes kunagi kiusatust sellisteks ebamäärasteks tunneteks, kuigi ma tajun, kui raske võib olla teda tõsiselt võtta (st kui suur võib olla kiusatus teda mittetõsiselt võtta).
Seepärast meenutangi taas üht G. Marxi asjakohast tarkusetera: "He may look like an idiot and talk like an idiot but don’t let that fool you. He really is an idiot".
Kokkuvõttes võiks Wimbergi õppetund seisneda selles: ürita nii meeleheitlikult kui tahad (taidle, deklameeri ja deklareeri jne), ikkagi leidub neid, kes arvavad, et sa ei saa olla (vahetult) üks oma sõnade, oma luule, oma elu, oma subjekti ja iseendaga…sa lihtsalt ei saa olla see, kes sa paistad.
(Ja ega Wimberg ei ole mingi erakordne kaasus: näiteks Ühtse Eesti suurkogu puhul arvati samuti, et seal kusagil taga peab midagi muud ka olema, et sõnumi sisu on üks asi, aga autorite positsioon on teine asi jne).
Wimbergi retseptsiooni puhul võiks rääkida ka omapärasest pahupidisest künismist. Kui luuletaja kritiseerib midagi (võimu, ühiskonda vms), kurdab ja kaebleb millegi üle (nagu luuletajad seda sageli teevad), siis kipub küünik "ebamääraselt" kujutlema, et tegelikult luuletaja ikkagi, kasvõi masohhistlikult mõnuleb seejuures (naudib oma tõekuulutaja positsiooni, tähelepanu, taotleb tunnustust või kaastunnet jne) – st et ta on ikkagi lõhestunud.
Kui aga luuletaja valab infantiilsetesse värssidesse idiootse elumõnu, tekib lugejates vastupidine ("küüniline") refleks: ei saa olla, et sul tegelikult ongi nii hea olla, et sa päriselt nii mõtledki… siin peab ikkagi mingi konks, lõhestumine, mingi (irooniline) distants mängus olema…
Radikaalsemalt: Sina, luuletaja ei saa seista (üksüheselt) oma sõnade taga. Kui seisad, ei ole sa mingi õige luuletaja (subjekt). – Miks me ometi ei usu luuletajate sõnadesse (aususesse)?!

Pilte Jõgevalt

Tahaksin kunagi kirjutada (või siis lugeda kusagilt) rongijaamade psühho-semiootikast, mind isiklikult fastsineerivad ("lummavad") rongijaamad väga, ei mäletagi, mis ajast ja kust kohast see lumm lähtub, tõenäoliselt Tartu-perioodist.
Just (Eesti) väikelinnade rongijaamad.
Ma arvan, et linnasemiootika plaanis on rongijaamad omalaadsed vahealad, piiri- või ülemineku kohad, tajud, et oled serval, mingis eri tsoonis, ristil või 0-punktis, seda ka siis kui Jaam ise ei paiknegi linnapiiril, tal on ikkagi oma Väli: raudteeliin jaotab ikkagi linnaruumi ja viib varem või hiljem servani, nii sümboolsele kui ka empiiriliselt tajutavale üleminekualale, kus linn (s. t kultuur) ei ole enam päriselt linn, aga maa ei ole veel päriselt maa (loodus).
Ma tean, et psühhoanalüüsis on ronge ja iseloomulikku (rütmilist jne) liikumist seostatud seksuaalsusega - kuid selline vulgaar-folkloristlik selgitus ei ole vast piisav, kas ei võiks võrdlusaluseks ollagi just nimelt seksuaalsuse transgressiivsus, olemuslik paigutumine looduse ja kultuuri (keha ja keele) piiri- või vahealale?

Kontrastiks nüüd midagi muud -
kas mitte Rilke ei öelnud midagi sellist, et ilu on viimane (ainus?) loor õuduse ees (ülevuse taga on tühjus)?

Kui kusagil Eestis on säilinud midagigi luuletajanna (ja laiemalt luule) asetamisest pühale, subliimsele kohale, siis kindlasti Jõgeval Betti Alveri luulepäevade aegu.

Tühjast lugu

Viimases Ekspressis väidab Märt Väljataga ühe naisluuletaja uue kogu puhul, et "lüüriline mina ei paku samastumiseks pidepunkte – "positiivset programmi" või helgusevõimalust".
Tal on (tahtmatult?) kokku sattunud kaks asja – samastumise võimalus ja positiivsuse (või helguse) võimalus, õigemini, nende puudumine, lohutuse puudumine.
Tundub, et teatud mõttes ongi samastumine (imaginaarne samastumine lüürilise Minaga, aga laiemalt ükskõik millise Minaga või Mina mis tahes emanatsioonide ja hüpostaasidega) ise juba LOHUTUS ja positiivsuse võimalikkus.
Ei saa olla samastumist "negatiivsuse" ja eimiskiga, nii-öelda tühja subjekti, subjekti tühjusega – kuid kas subjekti "tühjus" ei olegi subjekti tõde?
Prantsuse psühhoanalüüs kõnelebki subjektist ainult kui TÜHJAST subjektist (s. t subjekt on nende terminoloogias midagi muud kui Mina).
Ja kas Mina (identiteedi) tõde ei olegi illusoorsete projektsioonide või introjektsioonide alati habras ja vankuv tõde?
Või ei tohiks luules subjekti tühjust, tühikulisust ja Mina illusoorsust (selle tühisust) paljastada (see kvalifitseerub kirjutaja puudulikkuseks, oskamatuseks, tehniliseks ebatäiuseks)?

Kas luule peaks olema kenaks auguplaastriks või nähtamatuks, kuigi aeg-ajalt mõnusalt – ka "vana kooli" meestele mõnusalt – kirvendavaks õmbluseks, suture’iks?
Ära mine teiste ette, püksiauk lahti – näe, öeldakse, eimiski paistab sealt kohe välja! (Paljasta hilp-hilbult nagu teadagi kus – vuajöristi salaunistuseks on näha striptiisil naise "fallost"… fetiši ehk augutäite funktsioonis muidugi: ei, ära karda, mingit "tühikut" ju pole: emmel on see ka - SEE iha ja fallos).
Jah, aga "tehnika on läinud paremaks" ja see on hea, sest "Vanasti kippusid ta luuletused laiali vajuma" – "Vaatepunktid vaheldusid ühe ja sama teksti sees liiga sageli ja järjekindlusetult…".

On kahte sorti lugejaid või lugevaid kogukondi – ühed otsivad lugedes Mina, teised subjekti, ühed otsivad imaginaarset identiteeti (kirjutaja "oma" häält, selget steitmenti, ideoloogiat, programmi), teised loevad välja seda, kuidas tekst kui tekst, tekst juba tekstina põhimõtteliselt (ja paratamatult) nihestab ja õõnestab Mina alustalasid, samasusi, ideoloogiaid ja programme.
See teine hoiak on iseloomustanud üht suurt osa 20. sajandi lõpu ülikoolilikust mõtlemisest ja lähenemisviisist mitte ainult kirjandusele, vaid ka filosoofiale või isegi kogu humanitaarteadusele.

Kui nüüd ülikooli diskursuselt ja vintage-naistelt hüpata ühe tühja subjekti siin-ja-praegu-näiteni, siis -

kas keegi oskaks öelda, kas ennast Kiilakaks Lesbiks tituleerija on tegelikult üldse "õige" lesbi või mitte, kas selle nime taga on kirjutajana mees või naine või mis "alusel" seda selgitada ja kas ta teeb nalja (kirjutab fiktsiooni) või kirjutab sellest, mis "tegelikult" juhtus?

Ja miks üldse?

Pindpidevuseni

Tundub, et selle luulekoguga ("Su ööd on loetud") jõudis ka Asko Künnap omas laadis mingi täiuslikkuse, küpsuseni, mitte et sai "valmis", nii öelda ei kõlaks hästi... teised selle "põlvkonna" luuletajad (nomina sunt odiosa, s. t nimed on vihatavad) jõudsid selleni varem, eks te ise tea, aga ega ma nende kõigi teiste puhul ei oska - kohe lambist küll mitte - näppu peale panna sellele kogule, nendele kogudele, kus nad SELLENI jõudsid, selle oma sisemise potentsiaali maksimaalse kummumiseni, pindpidevuse piirini, teatud mõttes siis non plus ultra' ni. Künnapi selle kogu puhul, ma jätan selle endale meelde, see mulle NII tundub.
Rooste peeker ajab muidugi üle ääre (vist) juba mõnda aega - tilgub, nõretab, VOOLAB, nii see juba kord on.
Kui sisemine kõver tippu jõuab, ei tähenda see veel (enamasti) aastapreemiat.
Kellel ei oleks KÕVER, oleks ühtlane tõus? Kellel on, kellel võiks olla (teravalt) sakiline... eks paistab.
Nivoo (näiline) säilitamine on ka ik-ka-gi võimalik.
Oled sa juba lugenud, Ivar?

Nohu haiku III

nuusata vaid kui
tahad siis sinuni-ii
jõuda võib see-ee

Nohu haiku II

Kastraadi kihu -
omada sind, Lolita*,
organ tundetu

*Haiku inspireeris kingiks saadud Lolita Lempicka Au Masculin, mille lõhnast mul nohu tõttu aimu ei ole.
Ühtlasi tervitused Liiale ja Ainile!

Nohu haiku I

sinihallitus-
juustul vaid täna mingitki
maitset veel tundsin

Pilv ja Benjamin

Allolev tsitaat Walter Benjaminilt võiks pisut selgitada minu ebamäärast umbusku või tõrksust luulekogude presenteerimise suhtes lavaliste tingel-tangelite, multimeedia-projektidena jne (samas saan aru Aare Pilvest, kes ütles, et teiste ees lihtsalt luulet lugeda on ka mage): "Ja enne kui kaasaja inimene jõuab raamatu lahti lüüa, on tema silme ees vallandunud niivõrd tihe muutlike, kirevate, vaidlevate tähtede sadu, et võimalused süüvida raamatu arhailisse vaikusse on muutunud väga kasinaks." ("Ühesuunaline tänav", lk 24).
Aare uue luulekogu esitlusele NO-teatrisse ma ei jõudnudki, võimalik, et see oleks mu umbusku kõigutanud.
Ja loomulikult - miski ei takista mul üksinduses süvenemast tema raamatu ARHAILISSE VAIKUSSE.