Miks me ei usu luuletajate aususesse?

"Hoopis turvalisem ja rahulikum on lugeda luulet, mille puhul autoripositsioon on kohe alguses lukustatud, mille puhul pole pidevalt tunne, et lugejat üritatakse ninapidi vedada," kirjutab M. Oidsalu Wimbergi luulest tänases Sirbis.
Võiks ju temaga ülelibisevalt nõustuda, aga – kui mõelda vastupidi: kas ei tekita meis kõige enam segadust, kas ei riku meie rahu kõige enam just kahtlus, et äkki Wimberg ei üritagi meid ninapidi vedada?
Võib-olla on kujutlus Wimbergi "topeltmängust" ja "irooniast" lihtsalt päästerõngas lugejatele ja ühtlasi ka alibi (mask) autorile endale – miski, mille varjus pühenduda infantilisminaudingule?
Võib-olla oleme me kõik loomuldasa (intuitiivselt) "lacanistid" ja "poststrukturalistid", st me lihtsalt ei usu, et lausumise subjekt ja lausungi subjekt võiksid täiuslikult kattuda (st et kõneleja mõtlebki just seda, mida ta ütleb ja… seejuures ka NAUDIB seda).
Pööran siis ümber: ei ole (alati) nii, et lukustatud autoripositsioon (samastumine, õigemini, ülisamastumine, overidentification) on meile lugemisel turvalisem, hoopis autori irooniline distants (või sisemine lõhestumine) on turvalisem.
Kui loed mingit idiotismi, siis näpistad ennast ja ütled, et ei ole nii…ei ole võimalik… tegelikult on hoopis nii (nagu Oidsalu kirjutab), et "tekste iseloomustab ebamääraselt irooniline distantseerumine elust, oma subjektist, iseendast" – just nimelt "ebamääraselt"… õigemini, meil endil on mingi ebamäärane tunne, et see peaks nii olema (ehk siis: ei saa olla nii, et mingit trikki, pettust või "distantsi" ei olegi).
Minul isiklikult ei teki Wimbergi tekste lugedes kunagi kiusatust sellisteks ebamäärasteks tunneteks, kuigi ma tajun, kui raske võib olla teda tõsiselt võtta (st kui suur võib olla kiusatus teda mittetõsiselt võtta).
Seepärast meenutangi taas üht G. Marxi asjakohast tarkusetera: "He may look like an idiot and talk like an idiot but don’t let that fool you. He really is an idiot".
Kokkuvõttes võiks Wimbergi õppetund seisneda selles: ürita nii meeleheitlikult kui tahad (taidle, deklameeri ja deklareeri jne), ikkagi leidub neid, kes arvavad, et sa ei saa olla (vahetult) üks oma sõnade, oma luule, oma elu, oma subjekti ja iseendaga…sa lihtsalt ei saa olla see, kes sa paistad.
(Ja ega Wimberg ei ole mingi erakordne kaasus: näiteks Ühtse Eesti suurkogu puhul arvati samuti, et seal kusagil taga peab midagi muud ka olema, et sõnumi sisu on üks asi, aga autorite positsioon on teine asi jne).
Wimbergi retseptsiooni puhul võiks rääkida ka omapärasest pahupidisest künismist. Kui luuletaja kritiseerib midagi (võimu, ühiskonda vms), kurdab ja kaebleb millegi üle (nagu luuletajad seda sageli teevad), siis kipub küünik "ebamääraselt" kujutlema, et tegelikult luuletaja ikkagi, kasvõi masohhistlikult mõnuleb seejuures (naudib oma tõekuulutaja positsiooni, tähelepanu, taotleb tunnustust või kaastunnet jne) – st et ta on ikkagi lõhestunud.
Kui aga luuletaja valab infantiilsetesse värssidesse idiootse elumõnu, tekib lugejates vastupidine ("küüniline") refleks: ei saa olla, et sul tegelikult ongi nii hea olla, et sa päriselt nii mõtledki… siin peab ikkagi mingi konks, lõhestumine, mingi (irooniline) distants mängus olema…
Radikaalsemalt: Sina, luuletaja ei saa seista (üksüheselt) oma sõnade taga. Kui seisad, ei ole sa mingi õige luuletaja (subjekt). – Miks me ometi ei usu luuletajate sõnadesse (aususesse)?!