Jeesus müügiks

On August Friday the 13th, 1993 the slogan ‘gsus is coming’ announced the arrival of their shop: the “heavens playground”. Besides a point of sale for existing brands, the shop was used as a lab for their own label: gsus.The name attracted people’s attention from the start. Besides being a very characteristic guitar chord, the name gsus symbolizes individuality and an always-positive view on fashion, ‘fashion soaked in humor’. Much more than a religious interpretation, the company likes to give the name a more controversial touch and uses a considerable pinch of self mockery, ‘gsus sucks’.

Reklaamikool: kuidas siis ikkagi kanda teksaseid

Ostsid teksased, aga kodus avastasid, et
need ikka ei istu nagu?
Hea lugeja, sulle ainult TUNDUB nii -
alt leiad mõned toredad näited kinnituseks ühes mu varasemas postituses esitatud väitele, et (a) ei ole halvasti istuvaid teksaseid ja (b) ei ole ebaseksikaid inimesi -
on ainult inimesed, kes ei kanna teksaseid õigesti, s. t. AINSA kehakattena...

Tühjast lugu

Viimases Ekspressis väidab Märt Väljataga ühe naisluuletaja uue kogu puhul, et "lüüriline mina ei paku samastumiseks pidepunkte – "positiivset programmi" või helgusevõimalust".
Tal on (tahtmatult?) kokku sattunud kaks asja – samastumise võimalus ja positiivsuse (või helguse) võimalus, õigemini, nende puudumine, lohutuse puudumine.
Tundub, et teatud mõttes ongi samastumine (imaginaarne samastumine lüürilise Minaga, aga laiemalt ükskõik millise Minaga või Mina mis tahes emanatsioonide ja hüpostaasidega) ise juba LOHUTUS ja positiivsuse võimalikkus.
Ei saa olla samastumist "negatiivsuse" ja eimiskiga, nii-öelda tühja subjekti, subjekti tühjusega – kuid kas subjekti "tühjus" ei olegi subjekti tõde?
Prantsuse psühhoanalüüs kõnelebki subjektist ainult kui TÜHJAST subjektist (s. t subjekt on nende terminoloogias midagi muud kui Mina).
Ja kas Mina (identiteedi) tõde ei olegi illusoorsete projektsioonide või introjektsioonide alati habras ja vankuv tõde?
Või ei tohiks luules subjekti tühjust, tühikulisust ja Mina illusoorsust (selle tühisust) paljastada (see kvalifitseerub kirjutaja puudulikkuseks, oskamatuseks, tehniliseks ebatäiuseks)?

Kas luule peaks olema kenaks auguplaastriks või nähtamatuks, kuigi aeg-ajalt mõnusalt – ka "vana kooli" meestele mõnusalt – kirvendavaks õmbluseks, suture’iks?
Ära mine teiste ette, püksiauk lahti – näe, öeldakse, eimiski paistab sealt kohe välja! (Paljasta hilp-hilbult nagu teadagi kus – vuajöristi salaunistuseks on näha striptiisil naise "fallost"… fetiši ehk augutäite funktsioonis muidugi: ei, ära karda, mingit "tühikut" ju pole: emmel on see ka - SEE iha ja fallos).
Jah, aga "tehnika on läinud paremaks" ja see on hea, sest "Vanasti kippusid ta luuletused laiali vajuma" – "Vaatepunktid vaheldusid ühe ja sama teksti sees liiga sageli ja järjekindlusetult…".

On kahte sorti lugejaid või lugevaid kogukondi – ühed otsivad lugedes Mina, teised subjekti, ühed otsivad imaginaarset identiteeti (kirjutaja "oma" häält, selget steitmenti, ideoloogiat, programmi), teised loevad välja seda, kuidas tekst kui tekst, tekst juba tekstina põhimõtteliselt (ja paratamatult) nihestab ja õõnestab Mina alustalasid, samasusi, ideoloogiaid ja programme.
See teine hoiak on iseloomustanud üht suurt osa 20. sajandi lõpu ülikoolilikust mõtlemisest ja lähenemisviisist mitte ainult kirjandusele, vaid ka filosoofiale või isegi kogu humanitaarteadusele.

Kui nüüd ülikooli diskursuselt ja vintage-naistelt hüpata ühe tühja subjekti siin-ja-praegu-näiteni, siis -

kas keegi oskaks öelda, kas ennast Kiilakaks Lesbiks tituleerija on tegelikult üldse "õige" lesbi või mitte, kas selle nime taga on kirjutajana mees või naine või mis "alusel" seda selgitada ja kas ta teeb nalja (kirjutab fiktsiooni) või kirjutab sellest, mis "tegelikult" juhtus?

Ja miks üldse?

Blue Jeans

1997. aastal ostsin endale Calvin Kleini teksased, olin need proovikabiinis korra jalga ajanud - kiiresti nagu ikka - ja tundusid sobivat.
Jõudsin pükstega isegi mõned korrad linna peal käia, kuni jõudis kohale masendav tõdemus: lõige ei sobi kohe mitte, säär ei lange kingale kenasti jne.
Hiljem ajasin kodus (justkui transis olles) riided seljast, läksin paljajalu ja palja ülakehaga (täpselt nagu meesmodell Kleini teksastega kaasas olnud reklaamsildil, kuid mitte sellel, mis siin on) peegli ette ja lausa tardusin lummatult: NÜÜD istusid püksid nagu valatult.
Ja nii ja ainult nii nad minu meelest üldse istusidki (nüüdseks olen jõudnud kindlale veendumusele, et teksareklaamidel ei näidata palja ülakehaga inimesi nii sageli mitte ainult seksikalt mõjumiseks, vaid ka sel väga lihtsal põhjusel, et kõige paremini istuvad teksad – igasugused teksad, igasugustel inimestel – just siis, kui nad on AINUS riideese inimese seljas; kõlab müstiliselt, aga võite ise järele proovida).
Noid Kleini teksaseid ma enam kunagi pärast seda jalga ei pannud, seisid aastaid kapis, kuni andsin ära ühele kodutule.
Aga kirjutama hakkasin seda postitust üldse seetõttu, et teksad, mida praegu kannan (Zara), tundusid hommikul kuidagi halvasti istuvat (obsessioon!?) ja ma mõtlesin jälle oma noorusajale 70ndate lõpus – mõtlesin, et kuidas see ikka nii sai olla, et tollal nägin kodulinnakeses teksaseid küll äärmiselt vähestel, aga nad istusid kõigil, eranditult kõigil, minu meelest lummavalt hästi.
Ma ei mäleta, et 70ndatel oleksid teksad üldse kellegi jalas halvasti istunud – ja ma ei usu, et see on mäluhäire või "optiline" illusioon, pigem usun, et vahepealsetel aastakümnetel on midagi juhtunud teksa- ja moetööstusega (või inimeste endiga).
Millistes tohututes lademetes leidub praegu Eestis poelettidel (juba kaugelt näha, et nõmedaid, halvastiistuvaid) teksaseid ja kui massiliselt neid kõigest hoolimata siiski kantakse! Panin tähele, kui hästi istusid meestel teksad (või üldse riided) Pariisis näiteks.
Eestis tuleb viimastest aastatest meelde ainult üks kord, kui vaatasin kellegi teksaseid sama lummatult ja kadedalt kui 70ndatel mingi Tartu hipi Wrangler’eid – need olid ühel moeüritusel Marko Reikopi jalas.
Ma ei ole üldiselt viriseja, ei kurda saatuse ega millegi üle, aga ühte asja oleks küll elult (ja kapitalistlikust Eestist) rohkem oodanud – teksaseid, selliseid, nagu minu lapsepõlves, siin ja praegu.

Depressiooni fetiš

Praegust majanduskriisi on hakatud võrdlema Suure Depressiooniga 1930. aastatel -
hiljuti reprodutseeriti meil ajakirjanduses koguni Dorothea Lange ikooniks muutunud foto muremõtteis emast ("Migrant Mother").
Siinne vähem tuntud foto ("Mended stockings", 1934) on heaks näiteks, kuidas ka nii-öelda dokumentaalfoto on alati "lavastamine" (valguse ja varju tähenduslik kontrast) ja kujundiloome (osa terviku asemel).

(Best known for her enigmatic photographs of migrant workers and destitute families during the Depression, Dorothea Lange's arresting images will remain with you once you've seen them. This salient 1934 photo of mended stockings on young feminine legs tells an entire story in one instance. Her shadows and the parts of the subject that she does not show are certainly as important as the picture you see.)

Lange masendavatele nõelutud sukkadele olgu kõnekaks kontrastiks aga pea 20 aastat hiljem loodud Warholi gay-sukk täis häid soove ("A Whole Stocking Full of Good Wishes" 1956), fetiš-antidepressant:

Kehaga kirjutamine

Pärast Soo(b)loogi lugemist tunnen end alati sutsuke kehvasti, kuidagi tühise, vaimult nõdra ja... isegi räpasena -
mis on ikkagi minu kui mehe, inimese ja kirjutaja (ühiskondlik, intellektuaalne) missioon?
Keda mina aitan? Mis sügavama või laiema eesmärgi nimel - peale isikliku nartsissismi - ma siin ülepea nikerdan, kui...
juba noid upakil naisi seal blogipäises nähes (püüan küll SINNA mitte vaadata - võtan seda isegi kui omamoodi "proovikivi") tajun oma krokodilli-ajus ehk aju kõige madalamas, fundamentaalses osas ühe impulsi tekkimist:
tahaks hammustada.
Inimaju on reetlikult ebakultuurne.

Üleminek

Eilse filmiõhtu meenutuseks mõned Alejandro Jodorowsky "El Topo" (1970) alguskaadrid.
Isa pojale: "Sa oled juba 7-aastane, sa oled juba mees. Sa pead maha matma oma esimese mänguasja ja ema pildi". Psühhiaater Donald Winnicott nimetas taolisi esemeid siirde-objektideks (transitional objects).
Ja mul on tunne, et Internet või, täpsemalt, see, mida inglise keeles nimetatakse screen of interface, funktsioneerib samuti omalaadse siirde-objektina (mina ja mitte-mina, sisemise ja välimise, subjektiivse ja objektiivse tervate piiride hajutajana).
Väljumine virtuaalsest reaalsusest (loobumine illusoorsest Ema-Asjast) on kui ärkamine tegelikkuse kõrbesse.

Fetišismi lühikursus

Juuresolev stilettode reklaam (kliki suuremaks) on nauditavalt lihtne ja samas ka psühhoanalüütiliselt õpetlik, viidates kingafetišile kui falloslikule sümbolile - psühhoanalüüsi kohaselt on fetiši funktsiooniks asendada, varjata, korvata seda, mida naistel EI OLE.
Iga fetiš on ambivalentne - kinga jälg reklaamil küll asendab, kuid samas ka piiritleb hirmutavat TÜHIKUT, äralõiget, kolmnurkset ohuala, s. t. vihjab kastratsioonile.
Ja "stiletto" tähendabki ju algselt terariista, lõikamise, kastreerimise instrumenti (etümoloogiliselt on ta suguluses sõnaga "stiimul").
Kingafetiši kujunemisel ei mängi rolli mitte ainult sarnasusel põhinev asendus (pikk kingakonts kui fallose metafoor), vaid ka külgnevusel põhinev, s. t. metonüümiline nihe: kuna lapse pilk liigub ema kehal alt poolt üles, tarretub fetišiks "puuduvale" objektile lähim eelnenud objekt (justkui põgenetaks hirmunult tagasi aluspesu, jalanõudeni, lakitud varbaküünteni, s. t. objektideni, mille juures võis veel infantiilselt uskuda "maternaalse fallose" olemasolu).
Fetišistidel aitab fetiš ületada kastratsioonihirmu (kui keegi ON juba kastreeritud, siis võidaks neidki kastreerida - hirm, mis tegelikult põhineb ju fantaasial, mitte tõsiasjal, kuid seda raskem on sellest üle saada). Alternatiivideks on psühhoos ja homoseksuaalsus.
Miks või kuidas üks osa meestest on lihtsalt normaalsed heterod, oli Freudile mõistatus.
Filmis "Basic Instinct" on kuulus stseen, kus näeme vilksatamas fetiši TÕDE. Vt lähemalt siit (kingad, mida Sharon Stone seal kannab, pole vist päris stilettod, kuid jätaksid samasuguse jälje).
Üks täpsustav tsitaat Mark Fisherilt:
“She presented men with what Irigaray called “the horror of nothing to see": "her sexual organ represents the horror of nothing to see. ...A “hole” in its scoptophilic lens“ .