Blue Jeans

1997. aastal ostsin endale Calvin Kleini teksased, olin need proovikabiinis korra jalga ajanud - kiiresti nagu ikka - ja tundusid sobivat.
Jõudsin pükstega isegi mõned korrad linna peal käia, kuni jõudis kohale masendav tõdemus: lõige ei sobi kohe mitte, säär ei lange kingale kenasti jne.
Hiljem ajasin kodus (justkui transis olles) riided seljast, läksin paljajalu ja palja ülakehaga (täpselt nagu meesmodell Kleini teksastega kaasas olnud reklaamsildil, kuid mitte sellel, mis siin on) peegli ette ja lausa tardusin lummatult: NÜÜD istusid püksid nagu valatult.
Ja nii ja ainult nii nad minu meelest üldse istusidki (nüüdseks olen jõudnud kindlale veendumusele, et teksareklaamidel ei näidata palja ülakehaga inimesi nii sageli mitte ainult seksikalt mõjumiseks, vaid ka sel väga lihtsal põhjusel, et kõige paremini istuvad teksad – igasugused teksad, igasugustel inimestel – just siis, kui nad on AINUS riideese inimese seljas; kõlab müstiliselt, aga võite ise järele proovida).
Noid Kleini teksaseid ma enam kunagi pärast seda jalga ei pannud, seisid aastaid kapis, kuni andsin ära ühele kodutule.
Aga kirjutama hakkasin seda postitust üldse seetõttu, et teksad, mida praegu kannan (Zara), tundusid hommikul kuidagi halvasti istuvat (obsessioon!?) ja ma mõtlesin jälle oma noorusajale 70ndate lõpus – mõtlesin, et kuidas see ikka nii sai olla, et tollal nägin kodulinnakeses teksaseid küll äärmiselt vähestel, aga nad istusid kõigil, eranditult kõigil, minu meelest lummavalt hästi.
Ma ei mäleta, et 70ndatel oleksid teksad üldse kellegi jalas halvasti istunud – ja ma ei usu, et see on mäluhäire või "optiline" illusioon, pigem usun, et vahepealsetel aastakümnetel on midagi juhtunud teksa- ja moetööstusega (või inimeste endiga).
Millistes tohututes lademetes leidub praegu Eestis poelettidel (juba kaugelt näha, et nõmedaid, halvastiistuvaid) teksaseid ja kui massiliselt neid kõigest hoolimata siiski kantakse! Panin tähele, kui hästi istusid meestel teksad (või üldse riided) Pariisis näiteks.
Eestis tuleb viimastest aastatest meelde ainult üks kord, kui vaatasin kellegi teksaseid sama lummatult ja kadedalt kui 70ndatel mingi Tartu hipi Wrangler’eid – need olid ühel moeüritusel Marko Reikopi jalas.
Ma ei ole üldiselt viriseja, ei kurda saatuse ega millegi üle, aga ühte asja oleks küll elult (ja kapitalistlikust Eestist) rohkem oodanud – teksaseid, selliseid, nagu minu lapsepõlves, siin ja praegu.