Eat cake and have cake

Anders Härmi sõnul on Mihkel Raua "Musta pori näkku" lisaks muule ka "heroilise ja rahvusliku ajaloo väike antinarratiiv".
Meie rahvuslik-ideoloogilisele Suurele Jutustusele teisest ärkamisajast, mis on ametlik ja sinimustvalge, oleks vastukaaluks vaja koguni paljusid "paralleelseid, ristuvaid ja vastuokslikke lugusid, mis suudaks üha sumbuursemaks muutuvat käsitlust pisut tuulutada".
Siis läheb Härm isiklikuks, öeldes, et esimeses osas häirisid teda kaks asja, esiteks, "algajale kirjanikule omane seksuaalse metafoorika üleekspluateerimine", teiseks, "autori homo­foob­sed märkused, mis ületavad vaimuka nalja piirid".
Hiljem muutuvat "kujundikasutus täpsemaks" ja raamatu kulminatsiooni-stseen mõjus Härmile "juba ülimalt tragikoomiliselt, läbikukkumise poeesiana".
Lisaks Vastumõtleja rolli täitmisele tuleks Raual olla niisiis ka kunstiküps ja hea maitse piires püsiv Kirjanik, aga... mis siis kui Raua tollast (anti)aega või (anti)elu iseloomustasidki ebaküpsus (algajalikkus), ebapoeetilisus ja vaimutus?
Kas ta oleks pidanud püüdma tollast "toorest, sisutut ja brutaalset enesekehtestussoovi" (V.-S. Maiste sõnad) veelgi lihvitumalt esitada, veelgi enam mahendada, veelgi talutavamaks stiliseerida?
Niisiis tahaks küll antinarratiivi (vastumõtleja ja moodsa teoreetikuna), aga tahaks ka narratiivi (lihtsa lugejana), st tahaks sellist väikest vastunarratiivi, mis VASTU EI HAKKAKS, mis oleks ühtlasi ka MÕNUS narratiiv, ei tüütaks või ei ärritaks oma homofoobia ja misogüüniaga, mis oleks poeetiliselt nauditav, kunstiliselt üledramatiseerimata, liialdustesse mittelangev.
Ainus halb või kahtlane asi Raua teose puhul olekski see, kui ta mitte kuidagi vastu ei hakkaks – minu puhul see peaaegu et nii ongi.