Žižek on hakanud tõsiselt üle viskama
Olen ka ise kogenud, et ullikeselik, st piinlikkust tekitavalt ebakompetentne vaimustus Žižekist on nüüdseks (vist) laiemalt levinud ka kohalike humanitaar- ja kunstiüliõpilaste seas.Larval Subjectist leidsin lingi Adam Kirschi kriitilisele kirjutisele “The Deadly Jester” (The New Republic) – terviktekstini peaks jõudma siit.
All on väljavõte teksti lõpust, kus Kirsch väidab, et Žižek on popkultuuri, nalja, rõveduse, liialduste ja paradokside katte varjus jõudnud kahtlaselt lähedale eelmise sajandi kurjuse – totalitarismi, revolutsioonilise terrori, utoopilise vägivalla ja anti-semitismi – rehabiliteerimisele, kuid tema kuulajad on kardetavasti liialt LÕBUSTATUD selleks, et tema mõttekäikude tegelikku sisu tabada.
“Under the cover of comedy and hyperbole, in between allusions to movies and video games, he is engaged in the rehabilitation of many of the most evil ideas of the last century. He is trying to undo the achievement of all the postwar thinkers who taught us to regard totalitarianism, revolutionary terror, utopian violence, and anti-Semitism as inadmissible in serious political discourse. Is Zizek's audience too busy laughing at him to hear him? I hope so, because the idea that they can hear him without recoiling from him is too dismal, and frightening, to contemplate.”
All on väljavõte teksti lõpust, kus Kirsch väidab, et Žižek on popkultuuri, nalja, rõveduse, liialduste ja paradokside katte varjus jõudnud kahtlaselt lähedale eelmise sajandi kurjuse – totalitarismi, revolutsioonilise terrori, utoopilise vägivalla ja anti-semitismi – rehabiliteerimisele, kuid tema kuulajad on kardetavasti liialt LÕBUSTATUD selleks, et tema mõttekäikude tegelikku sisu tabada.
“Under the cover of comedy and hyperbole, in between allusions to movies and video games, he is engaged in the rehabilitation of many of the most evil ideas of the last century. He is trying to undo the achievement of all the postwar thinkers who taught us to regard totalitarianism, revolutionary terror, utopian violence, and anti-Semitism as inadmissible in serious political discourse. Is Zizek's audience too busy laughing at him to hear him? I hope so, because the idea that they can hear him without recoiling from him is too dismal, and frightening, to contemplate.”
Sildid: Žižek
postitas Jaanus Adamson kell
detsember 08, 2008
3 kommentaari:
Rääkisin siin Ljubljanas sel teemal kohaliku kirjandusteoreetilise ringkonnaga (st, mitte inimestega pargipingilt, kes samuti loevad enam-vähem alati Žižeki hiliseimat), ning kostub üsna sarnaseid signaale: et ta on eelkõige oma retoorika tõttu liikunud üsna ohtlikule territooriumile ning n-ö propageerib sellega neidsamu asju, mida tema "teksti sisu" nii agaralt tühistada püüab. Öeldakse ka, et Žižek oli hea ja kõnekas tol ajal, mil tegeles esmajoones Hegeli tõlgendamisega Lacani kaudu ning n-ö mitte-elitaarseid (otseselt politiseeritud) teemasid puudutas vähem. Ise olen lugedes-kirjutades tema juures midagi sarnast tundnud - et (eelkõige viimaste raamatute puhul) tuleb paradoksaalsel kombel välja rookida kogu see retoorika, ja ideoloogiline võitlus, millega need tekstid üle on ujutatud. Tõeliselt pidavad või edasiarenduspotentsiaaliga on pigem kohad, mis mõtestavad näiteks mõnd filosoofilist üldkategooriat, kuid nende kategooriate rakendamine on juba väga väga kahtlane. Filter peab kõva olema juba selleks, et sellest retoorikavoost need määratlused piiritletuna üles leida. (Teisalt muidugi: ega tema vanad psühhoanalüüsi-seltsi aegsed kaaslased tema Elvise-edu peale ilmselt liiga rõõmsad ei ole, Zupančičit ja Dolarit hinnatakse nendes ringkondades rohkem.) Inimene pargipingilt aga...
Majandusmeestel on umbes selline ütlemine, et kui juba taksojuhid spekuleerivad börsil, on õige aeg aktsiad maha müüa. Kui juba "inimesed tänavalt" (pargipingilt) loevad Žižeki "hiliseimat" - või kui on kätte jõudnud aeg, mil üliõpilased ei saa aru, miks psühhoanalüüsi loengus üritab lektor rääkida (ka) Freudist, mitte Žižekist, kelle naljakast filmist nad midagi kuulnud on (kas Freudil on Žižekiga mingi seos?)- siis võib kahtlustada, et MULL on liialt suureks paisunud.
Kas tänapäeval võiks mõni mõtleja nii mõelda (võttes ennastki tõsiselt): ma olen juba liiga populaarne, järelikult - mind on valesti, pinnapealselt mõistetud; või siis hoopis - olen ise midagi rumalat öelnud (Freud on esitanud ühe anekdootliku näite: "Kui Phokioni kõnele plaksutati, küsis ta sõbra poole pöördudes: "Mida rumalat ma siis ütlesin?")
Lugesin erinevatest (nooremate intellektuaalide) blogidest kommentaare Kirschi kirjutisele ja suures osas sama pilt, mis meil Delfiski:
1) (üks osa debiilikuid arvab:) kes see Kirsch üldse selline on? - ma ei ole temast midagi kuulnud - miks üldse sellise parempoolse pläma lugeda, nagunii üks tagurlane - ta on kiskunud väiteid kontekstist, ta ei ole Žižekit üldse lugenud, veel vähem mõistnud jne
2) (teine osa debiilikuid arvab:) kes see Žižek üldse selline on? - miks sellist tola, kes Stalinit tsiteerib, üldse lugeda, ta on end ammu naeruvääristanud - paras, et vasakpoolsete gurule keegi ära paneb jne -
3) (Delfi kogemuse põhjal võiks olla veel üks grupp, kes arvab umbes nii:) - mõlemad, nii Kirsch kui ka Žižek on lollid, mõttetud kirjutajad, kumbki ei ole isegi lugemist, veel vähem kommenteerimist väärt
4) (ja Delfi kogemuse põhjal on ilmselt kuskil ka selline väike grupp arvajaid:) - mõlemal, nii Kirschil kui ka Žižekil on õigeid mõtteid ja tähelepanekuid, need tuleks välja noppida, mõelda jne.
Paar kommenteerijat vähemalt viitasid küsimustele, mis mul endal esmaselt seoses tolle kriitilise artikliga kerkisid: küsimus naudingu (lõbu) ja tähenduse vahekorrast ja küsimus eituse eituse liigse kasutamise tagajärgedest.
Aga mingi isikliku selguseni, sõnastatava seisukohani ma siin siiski veel jõudnud ei ole.
Õh, kesse see siisek on?
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht