Sürrealism KUMUs
Teen sissekande KUMUs käigu meenutuseks - eks ole ju blogil ka "päeviku" funktsioon (hiljem hea vaadata, kus ja millal sai käidud, mida loetud jne).
Mis seekord sinna tõmbas oli muidugi Pompidou'st tulnud "Sürrealism Euroopa fotokunstis 1924-1947".
Tahaks mõistagi rohkem teemasse süveneda, aga piirdun vaid ühe uiuga, nimelt - olles päris pikalt silmitsenud 1924. aastal ilmunud väljaande "La Révolution surréaliste" esikaant, tegin ootamatult naiivsevõitu avastuse: nad kõik on nii ONTLIKULT riides, väliselt on võimatu vahet teha, kas fotodel on juristid või sürrealistid, arstid või avangardistid, baptistid või boheemlased. Mingit vabamat või hooletumat joont on küll tunda, aga muidu - kõik puha kõrralikud kodanlased.
Teistsuguseid mehi ilmselt tollal veel ette ei kujutatudki.
Millal siis ikkagi toimus suur pööre - meeste vabanemine ülikondadest ja lipsudest? Millal kaotasid ülikonnad-lipsud lõplikult oma universaalsuse mehe vormina ja hakkasid tähistama erinevust (kindlat staatust, ametit, eluhoiakut jne)?
Mäletan, et veel 80ndatel uskus mu ema, et käin ülikoolis loengutel ülikonnaga (tema standardkujutlus mehest, ka isa omaaegsetelt ülikooli piltidelt mäletan, et ta oli seal alati ülikonnas), mina käisin aga kampsuni ja ketsidega.
Ühe grupipildi tolle ajakirja kaanelt tõstan siin eriliselt esile (autoriks Man Ray ehk Emmanuel Radnitzky).
Situatsioon sarnaneb küll mõne firma juhatuse koosolekule, kus härrad on mingi üliolulise dokumendi koostamiseks koondunud naissekretäri ümber, kuid tegu on hoopis "ilmsiune seansiga" (waking dream séance): juhtivad sürrealistid on kogunenud Simone Bretoni ümber, kes meediumina tipib trükimasinasse – eeldatavasti siis transis, psüühiliseks "automaadiks" taandatuna – automaatset kirjutist (écriture automatique).
Naine kui instrument ja mediaator, mehhaaniline üleskirjutav käsi, mis paneb kirja meeste avasilmi nähtud unenägusid, st tekste, mis ei kuulu ega saa kunagi kuuluma naisele endale.
Mõneti meenutas see mulle Salpêtrière'i kliinikus tehtud kuulsat pilti - mehed väga tõsiste ja murelike nägudega kuulamas ja vaatamas, mis nägusid naishüsteerik teeb ja mida ta kokku patrab...
Mis seekord sinna tõmbas oli muidugi Pompidou'st tulnud "Sürrealism Euroopa fotokunstis 1924-1947".
Tahaks mõistagi rohkem teemasse süveneda, aga piirdun vaid ühe uiuga, nimelt - olles päris pikalt silmitsenud 1924. aastal ilmunud väljaande "La Révolution surréaliste" esikaant, tegin ootamatult naiivsevõitu avastuse: nad kõik on nii ONTLIKULT riides, väliselt on võimatu vahet teha, kas fotodel on juristid või sürrealistid, arstid või avangardistid, baptistid või boheemlased. Mingit vabamat või hooletumat joont on küll tunda, aga muidu - kõik puha kõrralikud kodanlased.
Teistsuguseid mehi ilmselt tollal veel ette ei kujutatudki.
Millal siis ikkagi toimus suur pööre - meeste vabanemine ülikondadest ja lipsudest? Millal kaotasid ülikonnad-lipsud lõplikult oma universaalsuse mehe vormina ja hakkasid tähistama erinevust (kindlat staatust, ametit, eluhoiakut jne)?
Mäletan, et veel 80ndatel uskus mu ema, et käin ülikoolis loengutel ülikonnaga (tema standardkujutlus mehest, ka isa omaaegsetelt ülikooli piltidelt mäletan, et ta oli seal alati ülikonnas), mina käisin aga kampsuni ja ketsidega.
Ühe grupipildi tolle ajakirja kaanelt tõstan siin eriliselt esile (autoriks Man Ray ehk Emmanuel Radnitzky).
Situatsioon sarnaneb küll mõne firma juhatuse koosolekule, kus härrad on mingi üliolulise dokumendi koostamiseks koondunud naissekretäri ümber, kuid tegu on hoopis "ilmsiune seansiga" (waking dream séance): juhtivad sürrealistid on kogunenud Simone Bretoni ümber, kes meediumina tipib trükimasinasse – eeldatavasti siis transis, psüühiliseks "automaadiks" taandatuna – automaatset kirjutist (écriture automatique).
Naine kui instrument ja mediaator, mehhaaniline üleskirjutav käsi, mis paneb kirja meeste avasilmi nähtud unenägusid, st tekste, mis ei kuulu ega saa kunagi kuuluma naisele endale.
Mõneti meenutas see mulle Salpêtrière'i kliinikus tehtud kuulsat pilti - mehed väga tõsiste ja murelike nägudega kuulamas ja vaatamas, mis nägusid naishüsteerik teeb ja mida ta kokku patrab...
Sildid: sürrealism
10 kommentaari:
Heh, "patrab" - räägib ta kindlasti midagi olulist (oma olukorra kohta), küsimus on selles, et mehed vaatavad ja kuulavad, püüavad midagi aru saada, aga ei saa. Naise probleem (hüsteeria) seisneb just terves selles PILDIS endas!
probleem on struktuuris ja positsioonides - õige
Oma olemuselt on need kaks pilti siiski täiesti vastandlikud, kuigi neid ühendab, jah, naine kui meedium. Kuid kuna esimesel paneb naine kirja, mida mehed talle dikteerivad, siis teisel räägib ta ENDAST, aga mehed ei mõika, millest jutt.
Ei, sarnasus on selline - mõlemal pildil teeb naine seda, mida mehed tahavad. Arusaamisega on juba keerulisem, kindel on, et naine (ka) ei saa aru. Miski (teine) kõneleb tema kaudu.
Veel,
on näha, kuidas ühel pildil naine TÕMBAB mehi (naine on kägaras, oraaklina kumaras aparaadi kohal, mehed tihedalt, intiimselt kooldunud tema olematu või n-ö detsentreerunud "tuuma" ümber), teisel naine TÕUKAB mehi (ta on kehaliselt kooldunud tagasi, justkui sisemiselt väljapoole, mehed on aga tema energiaväljast distantseerunud teadusliku, objektiivse vaatluse jaoks sobivasse kaugusse).
Mõlema pildil ei ole naine teadvusel ja Ise (vähemalt nad "etendavad" just seda, kuigi on näiteks kaheldav, kas Man Ray on tabanud just kõige õigema momendi in process)- ja see kliiniku pilt ei kujuta ju nn talking cure'd, vaid transiseisundis KEHA, kehalist kõnet, tumma (kuid mõistagi seda pinevamat, läbistavamat, pelutavamat) karjet.
Nii et (spirituaalsed) sosinad ja (lihalikud) karjed, tõmbumised ja tõukumised...
Siiski,
läksin liiga hoogu opositsioonide konstrueerimisel,
vaatasin uuesti, tollel kliiniku pildil ei "karju" ega kiirga naine ju midagi - hüpnotiseeritud, lõtv, tahtetu, ta lihtsalt magab püstijalu,
niivõrd läbi on...
Naine kui jäätmekuhil.
Charot' kujutaval pildil peaks olema tegemist hüpnoosiga, vähemalt psühholoogia ajaloo käsitluste põhjal. Tavapärane hüpnoos ju näebki välja kui "uni", siiski mõningate eripäradega, sh. kommunikeerumine. Misseal ikka üle interpreteerida.
Jah, peaks olema küll tegu hüpnoosiga, loe mu eelnevat kommentaari, MINA KA vist nagu teaksin seda - kes siin "interpreteerinud" midagi on, meeliskleti lihtsalt naise asendi (positsiooni) ja tähenduse üle meeste vaimu- ja kunstimaailmas ja vihjati, et pildid on mõnes mõttes kõnekad - või sinu jaoks ei ole? et mis seal ikka? et on nagu on?
Kui suur elektriarve oli?
400 krooni.
Miks nelisada?
Mis seal ikka arutleda.
Piima tõid poest?
Tõin.
On ka hea?
Farmi piim on, nagu on.
Mis seal ikka arutleda.
Nägin täna üht lolli,
noh, mis seal ikka - tuleb ette,
peaaegu iga päev tuleb ette, et näed mõnd lolli või juhtud lugema seesugust, aga -
mis seal ikka, on nagu on,
ega seal midagi "interpreteerida" ei ole
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht