Minustki võib saada indiaanlane?

No nii, head sõbrad,
seekord midagi erilist.

Minu eelmise postituse kommentaarides saate lugeda ühe ehtsa Oklahoma kandi kuti, st tõelise punanaha põlastavaid ridu – kas ma, eesel ja vääritu koer, üldse tean, mida tähendab "Oklahoma" tema emakeeles, Choctaw keeles jne?
Uurisin kohkunult, süütundlikult järele ja nüüd tean, et okla humma (people+red) tähendab tema keeli punanahku, "punaseid inimesi".
Veel uurisin järele – muidugi ikka internetist – kuidas nemad "aitäh" ütlevad ja vastasin talle tänades (jätke meelde: "Yakokí").
Muidugi ei usu, et ta mu irooniast aru saab, eks paistab, kas või kuidas ta üldse vastab.
Ma ei usu, et ta teab, kes on Kafka, ja ei usu, et tal üldse pähegi tuleks seda kusagilt järele uurida (ja täpselt samuti – miks küll? – ei tule minul pähe temalt küsida "kas sa, oinas, üldse tead, kes on Kafka?").
Ja ikkagi.

On tunne, et lisaks tänamisele peaksin veel midagi tegema, – täpsemalt – et ma peaksin temalt vabandust paluma.
Mille pärast? Tema Choctaw keele vastutustundetu pruukimise (ära võtmise, moonutamise, vägistamise) pärast?

Kõigi valgete meeste süütegude pärast?
(Muuseas mõtlesin, et panen siia illustratsiooniks mõne päris indiaanlase pildi, aga siis mõtlesin, et äkki keegi näeb selles oma Hinge röövimist, nii et loobusin, kõhe tunne tekkis - oma lapsepõlve iidoli, Gojko Mitici pildist siiski loobuda ei suutnud.)
Lugesin tema blogi, vaatasin talle nii-öelda silma (seal on väljas tema noorpõlvepilt) ja arvan mõistvat tema mõnitava suhtumise (üht) võimalikku lisapõhjust – täitsa huvitav oli teada saada, et Oklahomas elav indiaanlane (uhke vähemuse liige) EI KUULUGI Obama pooldajate hulka, keeldub padukonservatiivina teda presidendiks nimetamast ja on marus kohaliku meedia peale, kus temasuguseid vastalisi on püütud rassistidena näidata.
Nii et Istuva Sõnni Winchester nägi mu blogis oma kalli Okla Humma all põlatud "sotsialisti" Obama propagandapilti ja – postituse sisu mõistmata – pani igaks juhuks laksu ära…
Selline siis ongi minu (siiani) lähim kontakt indiaanlastega, kellede mineviku kohta ma poisikesena lugesin.
Ja seda enam ma tean, et me kõik oleme ohvrid ja tema – indiaanlane – eriti.
Kordame seda mantrat nagu Mari Kiduke – meie kõik, mina, sina ja tema oleme OHVRID.
Kogu selle jutuga siin tahtsin jõuda selleni, et tõenäoliselt on antud juhul tegemist ühe minu kõige eksklusiivsema kogemusega nii-öelda haavatavast Teisest (vulnerable Other).
Kui Slavoj Žižek kirjutab oma viimases raamatus ("Violence"), et "the central human right in late-capitalist society is the right not to be harassed", siis võiks selle tegelikult ju ümbersõnastada ka nii: keskseks inimõiguseks hiliskapitalismis on õigus tunda end haavatu, tagakiusatu, solvatuna, see on õigus teadlikult (reflekteeritult ja deklareeritult) olla kannataja, kellegi või millegi ohver.
See on jõudnud äärmusse "through an attitude of narcissistic subjectivity which experiences the self as vulnerable, constantly exposed to a multitude of potential "harassments".
Sellisest haavatavusest võib kujuneda uim, sõltuvus.
Või nagu kunagises viinareklaamis öeldi – "Põhjuse leiab alati!"
Kas ma tahaksin olla indiaanlane, ohver? Ei.
Ma lülitaksin hea meelega ennast välja sellest alandatute ja solvatute ringist – Sartre´i eksistentsialismist ja Lacani psühhoanalüüsist mõjutatuna tahaksin olla (iseenda) põhjus, mitte millegi tagajärg.
Intuitiivselt olen ma selle poole alati püüelnud.