Hüvasti, sealiha

"Veider küll, ma olin aastaid arutanud, et peaks taimetoitlaseks hakkama. Õigupoolest oli ette tulnud pikki aegu, mil ma liha ei söönud. Aga ma pidin kirjanike klubis tihti võlgu sööma ja siis polnud mul julgust erirooga nõuda. Selle kõik jätsin ma kõrvale ajal, mil ma sain oma veendumuste järgi tegutseda. Ma pahvatasin nüüd järsult: "Ma vabandan väga, aga ma olen taimetoitlane."
Otsekohe puistati mind üle küsimustega teistest laudadest, mille vahele ma olin surutud. (...) Mis on mu taimetoitluse põhjus? Kas ma teen seda tervise pärast? Arstide korraldusel? Kas see on seotud mu usuga? Mehed paistsid olevat solvunud, et olin seltskonda toonud lahkheli. Nad olid siia tulnud mõnu tundma, mitte loomade ja kalade kannatuste üle filosofeerima."
("Eksinud Ameerikasse", lk 50-51)
Selle tsitaadiga Isaac Bashevis Singerilt tähistan SEALIHA SÖÖMISE LÕPETAMIST isiklikus elus, kanu ja kalu söön edasi, kommenteerima ("filosofeerima") ei hakka, kuid üheks "liblika tiivalöögiks", mis sellise sisemise - näiliselt isetekkelise, kusagilt keha ja teadvustamatuse piirimaalt võrsunud - otsuseni, äratundmiseni, TÕRKENI viis, võis muuhulgas olla ka Singeri lugemine.
Tõe huvides meenutan ka mõni aeg tagasi Viru Keskuse Toidumaailma degusteerimisletilt saadud tükikest roiskunud toorsinki, mis raku tasandil jälkustunde tekitas.

Nii ladestuvad sinusse - näiliselt latentseina - erinevad tegurid, nii füsioloogilised (orgaanilised) kui ka kultuurilised (tekstuaalsed), et ükskord (snap!) TÕDE kohale jõuaks.

Tõrge sealiha söömisel tuleb sinu ellu nagu armumine - sa ise ei saa sinna (enam) midagi parata, see on (alati juba) juhtunud, see on (alati juba) otsustatud.

Singeri pildi kohta vt Jewish Pressist.