No One

Olen katsunud oma piiratud võimete ja võimaluste kohaselt kursis olla ka kõige värskema lacanliku kirjandusega.
Loomuomasest nalja-huvist lähtudes - sest tuleb ju spetsialiseeruda - valisin hiljuti välja ja tellisin endale Alenka Zupančiči väidetavalt KOOMIKA (ja KOMÖÖDIA) olemust selgitava uurimuse "The Odd One In. On Comedy".
Pean tunnistama, et plahvatuslikult targemaks ei saanud, nagu psühhoanalüütiliste tõdede või vormelite puhul ikka - selleks, et neid aplitseerima asuda (näiteks mingi konkreetse nähtuse või teksti koomiliste aspektide selgitamisel) tuleb endal üsna palju ja pinevalt edasi ja juurde mõelda objektist ja kontekstist tõukudes.
Nii et kiiret kasu ei lõiganud, aga näiteks kuskil 4-5 lehekülje ulatuses sain häid kasutamiskõlblikke teadmisi sellest, mida ikkagi mõelda fallose (kui kastratsiooni tähistaja) all ja kuidas mõista Lacani kuulsat vormelit il n’y a pas de rapport sexuel.
Lisan ka Zupančiči üldistavad (pseudo-matemaatilised) valemid koomilise efekti kohta.
Põhimõtteliselt esitavad need mingi algselt eeldatava (või kujuteldava) Terviku, Ühtsuse, Ühe lõhestumist ja teatava jäägi, x-i tekkimist (x on koomiline objekt - kujundlikult liivatera, mis mingi masina- või kaadervärgi krigisema paneb):

½ + ½ = 1 + x

x = 1 – (½ + ½ )

"In short, when in comedy some (imaginary) One-ness or Unity splits in two, the sum of theses two parts never again amounts to the inaugural One; there is a surplus that emerges in this split, and constantly disturbs the One."
(lk 185)