Prostitutsioonist – akadeemiliselt

Akadeemik Jaan Unduskil täitus eelmisel kuul 50. aastat, ühinen õnnitlejatega.
"Loomingus" aeti juubelijuttu, ilmus ka intervjuu juubilariga, mida huviga lugesin – eriti "intrigeerivaks" osutus looke sellest, kuidas ta kunagi Viinis läks öösel pärast pikka ja pingutavat kirjatööd linna peale "selga sirutama" ja kohtus prostituutidega.
Esitan tolle huvipakkuva lõigukese väikeste väljajätetega (Looming nr 11, 2008):
"Eks tulnudki kaks tüdrukut ligi ja kutsunud endaga kaasa… Olid intelligentsed ja loomuliku olekuga, teenisid vist õppimise kõrvalt lisaraha. Küsisin siis, mis maksab… See pani mind tõesti imestama, ütlesin, et 20 minuti pärast pole ju üldse mõtet teemat üles võtta. Kui tahad kauem, maksad mitme korra eest, vastasid nemad. Selline masindamise-eetika tekitas tõesti kõhedust… miks pean mina neile selle rügamise eest maksma – hoopis nemad peaksid minule maksma, et ma nende juures käin! See on vist loogika, mille peale naised ise hästi ei tule… prostituut võib olla ekspluataator. Esmajoones on see ikka ahnus, mis välja paistab. No nii, sellised põgusad isiklikud kohtumised õpetavad rohkem psühholoogiat kui ideoloogiliselt korrektse prostitutsioonidiskursuse jälgimine."
Kas ei aita see sõnavõtt piiluda meeste, isegi (või eriti) vaimsete, lugenud meeste mõttemaailma telgitagustesse?
Mulle mõjus see jutt kuidagi ehmatavalt upsaka ja rumalana, rumal-upsakana (millal on upsakus rumalusest lahus?) - kõneleja upsakus väljendub teadjaks saanu, valgustatu positsioonis, ülevalt-alla-suhtumises, tema rumalus aga uskumatus naiivsuses, eluvõõruses.
Kui küpse meheeani uskuda 19. sajandi Vene kirjandust, kus prostituute on kujutatud Kristuse sarnaste, mehe seisukohalt lunastavat (kristlik-eetilist) alget kandvate olenditena, siis võib päris elul - kui sellesse korrakski n-ö sukelduda - olla tõesti mitte eriti meeldivaid üllatusi varuks.
Meenus üks lugu "1001 öö muinasjuttudest", mis räägib sellest, kuidas üks mees jõuab kõrbes ekseldes koopani, kus kolm tarka talle ütlevad: "Just sind oleme siin 300 aastat oodanud!"
Muinaslugu Gürteli-tänaval oleks välja näinud aga nii:
kõrgemaist sfääridest väsinud kangelane kohtub mõtlikult jalutades kahe elurõõmsa prostituudiga, kes talle ütlevad: "Oo, Sina Prillitatud ja Kõrgelaubaline, just Sind oleme siin tundide viisi jalalt jalale tammudes oodanud, tahame pakkuda Sulle taevalikke naudinguid, viia Sind õndsuse tippudeni, meie noored kehad on just Sinu jaoks loodud ja kui Sinu üllastelt huultelt juhtub pudenema mõni hindamatu tarkusetera, siis oleme igaveseks Sinu tänuvõlglased."
Mulle tundub, et sellise tohmanliku - või vähemalt tohmanlikult mõjuva - valgustuseni, ahaa-ma-nägin-teid-läbi-tundeni, milleni Undusk Gürtelil jõudis (prostituudid on kasuahned, ilma eetikata olendid, kes lihtsalt ekspluateerivad mehi) on võimalik jõuda ainult siis, kui eelduseks (taustaks) on mehelik fantaasia NAUTIVAST PROSTITUUDIST, kes teeb seda, mida ta teeb, üksnes selle pärast, et see tegelikult talle meeldib ja järelikult ei peaks ta raha üldse tahtmagi (ehk siis, nõuda raha millegi eest, mida nauditakse, on ebaeetiline, ekspluataatorlik).