Pindpidevuseni

Tundub, et selle luulekoguga ("Su ööd on loetud") jõudis ka Asko Künnap omas laadis mingi täiuslikkuse, küpsuseni, mitte et sai "valmis", nii öelda ei kõlaks hästi... teised selle "põlvkonna" luuletajad (nomina sunt odiosa, s. t nimed on vihatavad) jõudsid selleni varem, eks te ise tea, aga ega ma nende kõigi teiste puhul ei oska - kohe lambist küll mitte - näppu peale panna sellele kogule, nendele kogudele, kus nad SELLENI jõudsid, selle oma sisemise potentsiaali maksimaalse kummumiseni, pindpidevuse piirini, teatud mõttes siis non plus ultra' ni. Künnapi selle kogu puhul, ma jätan selle endale meelde, see mulle NII tundub.
Rooste peeker ajab muidugi üle ääre (vist) juba mõnda aega - tilgub, nõretab, VOOLAB, nii see juba kord on.
Kui sisemine kõver tippu jõuab, ei tähenda see veel (enamasti) aastapreemiat.
Kellel ei oleks KÕVER, oleks ühtlane tõus? Kellel on, kellel võiks olla (teravalt) sakiline... eks paistab.
Nivoo (näiline) säilitamine on ka ik-ka-gi võimalik.
Oled sa juba lugenud, Ivar?