Ars poetica

Paar päeva tagasi sorteerisin pisut oma vanu pabereid – artiklite ja raamatute koopiaid, väljakirjutisi, konspekte jms – mida on aastatega kogunenud kaustadesse meetrite viisi. Enamuses pahn, mis pärit üle kümne aasta tagusest ajast, mil Tartus elasin ja justkui millekski – akadeemiliseks karjääriks? vaimseks eneseteostuseks? theory-of-everything’i loomiseks? – valmistusin.
Eriti kaugele selle tüütu tegevusega ei jõudnud, sain äraviskamiseks kilokotitäie, kuid hea seegi, sest uutele raamatutele ja paberitele – uuele pahnale – pole kusagil enam ruumi.
Jäi näppu üks paberileht, mis pälvis ootamatult huvi – olin sinna trükkinud (tollal kirjutasin veel trükimasinaga) mõned tsitaadid Freudi kirjutisest "Luuletaja ja fantaseerimine" ("Der Dichter und das Phantasieren") ja ühe puhul neist tegin huvitava tähelepaneku (ehk just seetõttu, et lugesin seda irdsena, väljaspool tervikteksti konteksti, mis soodustab tarkerdumisi mõtteseostesse).
Vabalt ümberöelduna väidab Freud tolles tsitaadis seda, et tõeline luulekunst (Ars poetica) seisneb tehnikas, mis aitab ületada teiste isikute eemaletõukavust (Abstossung), noid tõkkeid või barjääre, mis kerkivad Mina ja teise vahel ("…in der Technik der Überwindung jener Abstossung, die gewiss mit den Schranken zu tun hat, welche sich zwischen jedem einzelnen Ich und den anderen erheben, liegt die eigentliche Ars poetica").
Freudi järgi on luulekunst niisiis tehnika, mis aitab ületada teiste inimeste suhtes tuntavat vastumeelsust või vastikust (Abstossung’i võib tõlkida ka vastikuseks, vastumeelsuseks).
Üllatav on siin muidugi see, kuidas Freud on luuletamisest ja fantaseerimisest rääkides libisenud isikute (ja mitte ainult luuletajate ja lugejate) vaheliste suheteni ning – mis peamine – eeldanud nende suhete juures justkui mingite vältimatute tõkestuste (Schranken) olemasolu.
Kunsti kui tehnika esmaseks eesmärgiks oleks sel juhul siis inimsuhete (ja kommunikatsiooni) kui sellise võimaldamine. Või teisitiöelduna: inimeste kooseksisteerimise ja interpersonaalsete suhete eelduseks ongi teatava KUNSTI, ars’i, poeetika olemasolu.
Samas on intuitiivselt üsna mõistetav, et mingi kirjandusliku teksti lugemisel ei tule "omaks" võtta mitte ainult TEKSTI (retoorilist tasandit), vaid ka teist INIMEST (teksti autori isiksust). Kas pole siin heaks näiteks Mihkel Raua hiljuti ilmunud "Musta pori näkku"? – tean mitmeid, keda tema teksti Ars poetica, ehk "kunstilisus" ei ole suutnud üle aidata (zu überwinden) vastikusest, Abstossung’ist nii teksti sisu kui ka kirjutaja enda, tema isiku suhtes (tunnistades, et alkohoolik jääb alkohoolikuks, tuleb tunnistada ka selle alkohooliku inimlike omaduste teatavat – potentsiaalset – püsivust ajas, ükskord mölakas, alati mölakas jne).
Aga siiski, laiemalt võttes – kunst kui inimsuhete võimalikkuse tagaja, vastastikkuse vastumeelsuse ületamise tehnika?
Kas ei ilmne siingi oma tõsine iva, Freudi geniaalne, oma ajast ees olev läbinägelikkus?
Kogu kunsti kui sellise lähtekohaks peetakse tänapäeval üksmeelselt RITUAALE, rituaalset käitumist, mille põhitunnused on nii inimolevustel kui ka loomadel-lindudel-putukatel väga sarnased (rütmiliselt korduvad tegevused või liikumised, mis erinevad selgelt isendite tavakäitumisest).
Kõigi rituaalide evolutsiooniliseks eesmärgiks on alati ja iga liigi puhul olnud üksikisendi kohandumine teis(t)e samasse liiki kuuluva(te) isendi(te)ga ehk siis üksikolendi sulandumine suuremasse kooslusse, mingisse bioloogilisse, sotsiaalsesse või spirituaalsesse tervikkuse (näiteks inimeste spirituaalsete rituaalide eesmärgiks on transtsendents ja unio mystica, väljumine Mina piiridest ja sulandumine Absoluuti – rütmiliste tegevuste, häälitsuste jne käigus kaotab inimaju neuroloogilisel tasandil võime eristada iseennast, oma Mina keskkonnast, see on teatava kognitiivse funktsiooni pärsing, mis on ajuteadlaste poolt kindlaks tehtud, s. t Absoluudi või Jumala või Kõiksusega üksolemise müstiline kogemine võrdub meie ajus reaalse kogemusega).
Kõige primitiivsemad rituaalid (tervitamis-, allumis- ja paaritumisrituaalid jne) ongi ilmselgelt suunatud liigisisesele äratundmisele, nii-öelda sotsialiseerumisele ja ellujäämise seisukohast usalduväärsete suhete tagamisele – näiteks paaritumisrituaali ajal moodustavad kaks liblikat õhus keerulisi paariskujundeid selleks, et tekitada vastastikust "neuroloogilist resonantsi", mis aitab äratunda liigikaaslase ja hoiab ära bioloogilise raiskamise lihtsalt mingile lillele või värvilaigule.
Lühidalt, evolutsiooniliselt ja neurobioloogiliselt on rituaalne käitumine olnud üksikisendeid siduv, liitev käitumine ja saab seda alati olema.
Liialdamata võib öelda, et just selline on läbi aegade olnud ka rituaalidest võrsunud kunsti (kirjanduse, muusika jne) funktsioon – just seda kunstilt oodataksegi ja jäädakse alati ootama.
See seletab ka seda, miks inimestel on fundamentaalne, loomupärane tõmme või lausa vajadus propagandistliku ja positiivse kunsti (mingi siduva positiivse idee või ideaali või programmi) järele – see ühendab inimesi, või nagu Freud ütles, aitab neil üle saada vastikusest teiste ja kogu ühiskondlikult määratud elulaadi vastu (iga teine kätkeb ellujäämise seisukohalt endas potentsiaalset ohtu või ebameeldivust, rituaalid aitava suhteid teistega mahendad, kindlaks määrata).
Individualistlik (asotsiaalne, dekadentlik või negativistlik) ja spirituaalse väljundita kunst ON kõrvalekalle, luksuslik ja ohtlik kulutus (massiinimene tajub selle ära oma loomaliku vaistuga) ja ta jääb selleks alati – seda nii evolutsioonilises, neurobioloogilises kui ka mis tahes muus võimalikus tähenduses.