Pilv ja Benjamin

Allolev tsitaat Walter Benjaminilt võiks pisut selgitada minu ebamäärast umbusku või tõrksust luulekogude presenteerimise suhtes lavaliste tingel-tangelite, multimeedia-projektidena jne (samas saan aru Aare Pilvest, kes ütles, et teiste ees lihtsalt luulet lugeda on ka mage): "Ja enne kui kaasaja inimene jõuab raamatu lahti lüüa, on tema silme ees vallandunud niivõrd tihe muutlike, kirevate, vaidlevate tähtede sadu, et võimalused süüvida raamatu arhailisse vaikusse on muutunud väga kasinaks." ("Ühesuunaline tänav", lk 24).
Aare uue luulekogu esitlusele NO-teatrisse ma ei jõudnudki, võimalik, et see oleks mu umbusku kõigutanud.
Ja loomulikult - miski ei takista mul üksinduses süvenemast tema raamatu ARHAILISSE VAIKUSSE.