Hitchcock/Kaplinski

A. Hitchcocki Vertigo’st kirjutades on Žižek osutanud, et PROFIILIS NÄGU ALATI MÜSTILINE – näeme ainult üht, lummavalt subliimset ja “kunstiteosele” sarnanevat näopoolt, samas kui teine, varjutuks jääv (“tõeline”) näopool võib olla kas liialt tavaline või koguni tülgastav, moondunud, väärastunud.
Kui Vertigo kuulsas restoranistseenis näeb John (James Stewart) esimest korda Madeline’ i (Kim Novak), siis naine seisatub hetkeks temast möödudes, tardub profiili ja see profiil on HALLUTSINATOORNE – st see pole esitatud mitte mehe reaalsest vaatepunktist, vaid tema siseilmast, kujutlusest lähtuvalt (inner vision). Naise profiil – mille taustaks olev punane restoranisein näib intensiivselt hõõgvele löövat – on libidinaalselt investeeritud PUHAS NÄIVUS.
Ja nagu me filmi käigus tänu Judy ülestunnistusele teada saame, seda naist – Madeline’ i – ei olegi tegelikult olemas (Judy oli palgatud teda kehastama, näitlema).
Madeline’ i profiili teine, varjatuks jäänud hämar pool – selle negatiiv – on niisiis esindatud Judy näol.
Ka Jaan Kaplinski romaanis "Seesama jõgi" lõhestub naisprofiil vastandlikeks "poolteks":
Subliimne, jumalik, ihaldusväärne profiil...
"Tüdruku näol mängles kinolinalt peegelduv valgus, tal oli terav nina ja kõrge laup, millele laskus tume juuksekihar. Malles oli niimoodi midagi klassitsistlikku. Ta meenutas hetkeks rohkem eatut antiikjumalannat kui üheksateistkümneaastast teise kursuse tudengit" (lk 26).
...ja seesama profiil pärast ebaõnnestunud seksuaalvahekorda (desublimatsiooni):
"Hetke, kui ta vaatas Mallet profiilis, näis tüdruk talle äkki võõras. See võõritus kestis küll vaid hetke, muutis ta aga veelgi kidakeelsemaks" (lk 90).