“An Idyll in Oklahama”

Max Brodi väitel iseloomustas Franz Kafka oma “Ameerika-romaani” kui kõige “helgemat” ja optimistlikumat oma kirjutistest: romaani viimane – fragmendina olemasolev – peatükk “Oklahoma loodusteater” pidi tulema LEPITAV; ja sellest kõneldes olevat Kafka mõistatuslikult naeratanud.
John Zilcosky sõnul on romaanis 2 mõistatust.
Miks valis Kafka “utoopilise” teatri asukohaks, kuhu Karl Rossmann lõpuks teele asub – ja kuhu “igaüks on teretulnud” – just OKLAHOMA? Ja miks nimetas Rossmann end Oklahoma teatrisse tööle registreerudes NEGROKS? Lahendusele viitab üks “kirjutusviga”.
Romaani originaalkäsikirjas ei kirjuta Kafka mitte “Oklahoma”, vaid “Oklahama” – ja seejuures pole tegu mitte juhuliku näpukaga, vaid läbiva kirjutusviisiga (üheski selle romaani väljaandes – ka mitte eestikeelses - sellist “viga” ei leidu).
Kuid täpselt samasugune kirjaviga leidub 1911. aastal ilmunud Arthur Holitscheri reisikirjas America: Today and Tomorrow (millest Kafka, kes kunagi Ameerikas ei käinud, oma teadmisi tõenäoliselt ka ammutas): rassismile pühendatud peatükki illustreerib seal foto ülespoodud (lintšitud) mustanahalisest iroonilise allkirjaga: An Idyll in Oklahama.
Nii et kui Kafka saatis Rossmanni “Negro” nime all teele “Oklahama” teatrisse – oma “kohta” leidma – saatis ta Rossmanni kas otseselt või kujundlikult Surma (– kas ei kirjutanud mitte Maurice Blanchot, et Kafka peategelased viibivad juba elades väljaspool Elu, “surma ruumis”).
Ameerika-romaani põhiteemale – isiku kadumisele, 0-punkti jõudmisele – viitab tegelikult ka originaalpealkiri (Der Verschollene) : Ameerika on koht, kuhu ära kaduda, hääbuda, kus end nii topograafiliselt kui ka metafüüsiliselt ära kaotada, “kadunukeseks” muutuda.
Ärakaotatud, korrigeeritud kirjaveast lähtudes tuleks Max Brodi poolt sisendatud naiiv-optimistlik kujutlus Oklahomast, kus Rossmann leiab endale lõpuks töökoha, kodu jne niisiis tõsise kahtluse alla seada (kuigi “viimast sõna” ei saa Kafka/kirjanduse puhul olla, nagu Blanchot on kirjutanud).
Kas Kafka mõistatusliku muige põhjustajaks, kui ta viimasest “lepitavast” (Oklahama-)peatükist rääkis, võis olla lihtsalt sõbra lihtsameelsus – lepituse LÕPLIKUSE mitteaimamine?

Viide: J. Zilcosky, Lost in America
www.tnr.com/doc.mhtml?i=20030929&s=zilcosky092903