Anekdoot

Alasti naine istub taksosse: “Sõida Maardusse!”
Taksojuht ei reageeri. “Miks sa ei sõida? Mis sa vahid, pole alasti naist näinud või?” “Olen näinud,” vastab juht, “ aga mind huvitab, kust sa raha võtad, kui me kohale jõuame.”
Anekdoodis on pandud põrkuma kaks teineteist häirivat või koguni välistavat registrit: (1) Sümboolse register, st sümbolite/märkide “ökonoomia”, vahetussüsteem (raha funktsioneerib siin “tühja” sümbolina, kõigi väärtuste ekvivalendina) ja (2) Reaalse register (kehaline alastus kui tihke ja “eneseküllane” substantsiaalne kohalolek).
Kas ei või sarnast brutaalselt kehalist katkestust sümbolite (ja "hüvede") tsirkuleerimises ette tulla ka näiteks moodsa tegevuskunsti puhul, kui etenduspaigal toimetavad ringi alasti inimesed ja taksojuhi kombel - impotentselt, nõutult - jõllitades küsime endalt: “Aga mida see kõik TÄHENDAB, kui see lõpuks läbi saab (st kust ma need märgid või märksõnad leian, mida hiljem “rahana” kasutada, ringlusse lasta)?”
Idiootlikult alasti keha, mis ei lülitu kindlasse tarbimis- või vahetusväärtuste süsteemi ehk meie ihalemiste dialektikasse, lihtsalt ON... Probleem tekib siis, kui see keha tahab meilt midagi (sõida Maardusse/võta mind "kunstina").
Aga... mille eest?
Naine taksos, alasti ja ilma rahata - "antikunsti" kehastus.