Falafel

Ainus koht, kus ma Pariisis viibides kogesin seda, mida psühhoanalüütilises kõnepruugis võiks nimetada Mina ja jouissance’i (ehk Minu mõnu ja Teise naudingu) vaheliseks pingeks või tasakaalutuseks, oli juudi ajaloolise linnaosa (Le Marais) südames paiknev suhteliselt kitsas, rahvarohke ja “idamaiselt” kärarikas Rue des Rosiers. Teise (jaapanlase, moslemi, aafriklase, juudi jne) liiglähedust võis Pariisis muidugi mujalgi kogeda – metroos või mõnes muuseumis – kuid mitte niivõrd Teise NAUDINGUT.
Mina ja jouissance’ i vahelise pinge – ja sellest lähtuva iha või vägivalla – põhjustajaks on reeglina näivus Teise priviligeeritud suhtest iha põhjus-objekti (ta naudib rohkem) ja Rue des Rosiers’ l oli tolle objekti (objet petit a) kõige silmnähtavamaks kehastajaks iga 10 meetri tagant kiirtoiduna pakutav FALAFELi-nimeline “Iisraeli rahvustoit”.
Mis teeb kikerhernepallidest, salatist, kastmest ja pitast ihaobjekti?