Kodukandi huumor

Eile sõitsin bussiga Räpinast Tartusse ja kuulsin, kuidas Värska tüübid rääkisid tagapingis anekdoote ja hirnusid – üks neist oli mõtlemapanev: “Mees läks Petserisse kappi ostma, tuli tagasi, oli kapp juba sees.”
Mida mõtlema pani? Värska meestelt tuleks õppida lausestuse lihvimist (lühemaks) ja sõnade kujundlikku kasutamist.
Ja kas ei sarnane nende vaatepunkt purjus jumalate omale Vana-Kreeka komöödiates (inimelu naeruväärsus kui meelelahtus), mida tollal väärtustati kõrgemalt kui tragöödiate inimlikku, madalat ja muserdavat vaatepunkti (life is hard and then you die).
“Two and a half thousand years ago, at the time of Aristophanes, the Greeks believed that comedy was superior to tragedy: tragedy was the merely human view of life (we sicken, we die). But comedy was the gods' view, from on high: our endless and repetitive cycle of suffering, our horror of it, our inability to escape it. The big, drunk, flawed, horny Greek gods watched us for entertainment, like a dirty, funny, violent, repetitive cartoon. And the best of the old Greek comedy tried to give us that relaxed, amused perspective on our flawed selves. We became as gods, laughing at our own follies.”
Julian Gough, DIVINE COMEDY
www.prospect-magazine.co.uk/article_details.php?id=9276