Freudi kadumine

Freud on esitanud hulgaliselt näiteid sellest, kuidas me teadvustamata motiivide ajel “kaotame” asju, "unustame" nende asukoha või paneme neid ära kuhugi “teadmata” kohta. Ühe hea näite sai ta oma kolleegilt Hans Sachsilt, kes “pages niisuguse teadmata kohta ärapaneku abil kohustusest töötada” – Sachs leidis kaotatud asja (tööks vajaliku paberi) üles alles siis, kui oli taandunud asja asukoha unustamise “aktuaalne motiiv”, st soovimatus töötada (sellest lähemalt: S. Freud, “Argielu psühhopatoloogia. Psüühika teadvustamata riukad”, tlk. P. Metspalu, Väike Vanker, 2001, lk. 128-129).
Võib-olla on minu endaga nüüd midagi sarnast juhtunud – ma ei suutnud eile oma korterist üles leida Freudi “Unenägude tõlgendamist”, mis minu mäletamist mööda oleks pidanud mind OOTAMA kirjutuslaual. Selline “kadumine” on ootamatuks takistuseks ühe kirjutise lõpetamisel, mida ammu olen lubanud, kuid mida siiani olen aja puuduse ja viitsimatuse tõttu (suvi!) edasi lükanud.
Kuhu Freud siis sai? Kõik kohad (lauad, riiulid, raamatuvirnad, voodialused jne) on läbi otsitud. Kas tõesti on tegu “psüühika teadvustamata riukaga”? Ei saa ju niisama haihtuda üks kopsakas, silmatorkav, OLULINE raamat.
“Miks sa EI TAHA mind leida,” küsiks Freud, kui ma oleksin tema patsient.