"Teid jälgitakse"

Tartu sattudes katsun alati leida aega Tartu Ülikooli peahoone “rituaalseks” külastamiseks (seda isegi läbisõidul, enne järgmise bussi minekut): uurin teadetetahvlit, eesti filoloogia tunniplaani ja käin kindlasti ka WC-s. 9. juunil oli tualettruumi keskmises latris seinal sedel: “Palun ärge varastage WC paberi rulli. Teid jälgitakse”.
Niisiis oli kirja autor (keegi peahoone töötaja?) lisanud palvele kohatu, liigutavalt naiivse, pigem vanglasse või karistuskolooniasse sobiva ÄHVARDUSE... justkui kadunuks kirjutades usk palve jõusse. Kuid ma ei saanud teisiti, ikkagi lasin pilgul kiiresti – “instinktiivselt” – joosta üle ruumi laealuste nurkade, kuhu tavaliselt salakaameraid paigutatakse. Teadsin ju küll, et mingit JÄLGIMIST olla ei saa (minu KEHA järgis tema enda, mitte minu mõtteid, ütleks Roland Barthes). Või oli kirjutajaks intuitiivne lacaniaan?
Slavoj Žižek on nimelt osutanud sümboolse autoriteedi kui sellise olemuslikule VIRTUAALSUSELE, võimalikkusele, potentsiaalsusele: mõjumaks efektiivse ja püsiva distsiplineeriva ähvardusena, ei tarvitse ja ei tohigi sümboolne instants (isakuju või selle “inkarnatsioonid”) oma võimu – jälgimist, karistamist jne – täielikult realiseerida, otseseks aktiivsuseks muuta. (“Is not this Virtual ultimately the Symbolic as such? Let us take symbolic authority: to function as an effective authority, it has ta remain not-fully-actualized, an eternal threat.” – S. Žižek, “Organs without Bodies”, Routledge, 2004, lk 4).
Kas ei ole kõige efektiivsemad just “tühjaks”, lahtiseks jäetud ähvardused (“Küll ma sulle veel näitan...”, “Kui isa koju tuleb, aga sa siis saad...” )?
Tähistajad, millel puuduvad aktuaalsed tähistatavad, käivitavad "tühiku" täiteks subjekti fantaasia - seepärast defineeritaksegi neid psühhoanalüüsis kui "isandtähistajaid".
Ülikooli meestepeldiku keskmisest kabiinist sisenesin niisiis 9. juunil - vaid mõneks hetkeks küll ja eriti tunnetatult - virtuaalmaailma.
Lacani žargoonis - kellelgi läks korda PILGU manamine Teise (Sümboolse) väljale.