Õppetunnid 1

1.
Iga võhiklik küsimus lööb sind samavõrd rööpast välja kui pahatahtlik repliik, s. t pole vahet, kas küsija on rumal või kuri, sest mõju – sinu ehmatus – on põhimõtteliselt sarnane (kuid tuleks hoiduda samastamisest a la "maailm on mõistmatu, maailm on kuri").
2.
Kas orienteeruda oma jutus kuulajate (eeldatavalt) kõige võhiklikumale või kõige pädevamale osale?
Kui viimased endast häälekalt märku ei anna, esimesed aga küll, siis kaldud sa lõppkokkuvõttes vastu tulema just sellele esimesele osale ehk püüad rääkida üha lihtsamalt ja lihtsamalt (kuni lõpuks tundub, et sellest, millest sa rääkida oled tahtnud, ei saagi siin ja praegu rääkida).
3.
Ühel hetkel saad sa aru, et tegelikult ei takista mitte miski sind tegemast seda, millest sa alati salamahti unistanud oled – sa võid rääkida kõigest (mis sulle pähe tuleb).
Loeng kui sinu isiklik seanss ("egotripp").
4.
See, millest sa räägid, ei ole kunagi see, mida sinult tegelikult oodatakse.
5.
Alati on nippe, kuidas pinnal püsida – näiteks: loe kuulajatele ette mõni lõik mõnest kirjandusteosest ja seosta see loengu teema või mingi parajasti käsitletava probleemi või teoreemiga….
Mulle tundub, et vähestele on lapsepõlves piisavalt raamatuid (muinasjutte) ette loetud ja seepärast mõjub kirjanduslike tekstide ettelugemine kuulajatele "rahustavalt" (või uinutavalt nagu emapiim, mille aseaineks unejutud ju ongi) - ja et see asetab nad lapselik-passiivsesse, kuid turvalisse olukorda (küllastava toitumisseisundi imitatsioon).
6.
Iga õpetaja (teadmiste edastaja) jutu fantasmaatiliseks toeks on Mõistja kuju – see keegi, kes sind "mõistab" – ja sa projitseerid ta hajusalt, ebamääraselt, kord sellesse või teisesse kuulajasse, sest Mõistja ongi ju illusoorne koondkuju, intersubjektiivne võrgustik: iga kuulaja võib asetuda kasvõi korrakski suure Teise (kõiki sõnumeid ja teadmisi registreeriva sümboolse masinavärgi) kohale ja toetada oma tähelepaneliku pilgu, tunnustava naeratuse või mõne muu lootustandva märgiga sinu usku Mõistjasse.

Idioodi teejuht filmikunsti

Selle postitusega tähistan aga eile BMF-is alanud kursust lacanlikust filmiteooriast via Žižek -
kursuse täpne pealkiri võiks kõlada nii: THE IDIOT’S GUIDE TO ŽIŽEK’S "THE PERVERT’S GUIDE TO CINEMA"

Dora-seminar

Tähistan selle postitusega eile alanud eriseminari TÜ-s –
"Dora juhtum (psühhoanalüüs ja feminism)".
Osalejaid võiks muidugi rohkem olla – kohale tulnutest lubasid vaid 4 jätkata…
Lisan ka mõned pildid kuulsast Dorast (Ida Bauerist).

8-aastane Ida oma vennaga (1890) –
napid 5 aastat hiljem meelitab hr K (keskealine perekonnatuttav) ta oma kabinetti ja suudleb teda kirglikult.

34-aastane Ida koos oma pojaga (1916) –
umbes 7 aastat hiljem läheb Felix Deutschi kaudu tema kohta käibele väljend "üks kõige eemaletõukavamaid hüsteerikuid, keda ta iial kohanud" ("…eine der abstoßendsten Hysterikerinnen’ gewesen, die er je getroffen habe").

Õpetasid mind häbi tundma

Mõnda aega tagasi kursuse kokkutulekul (oi-oi kui palju aastaid sisseastumisest) hakati meenutama häid õppejõudusid.
Õppejõud, kes minusse ülikooli ajal suutsid vajutada varjatud, kuid väga mõjuva jälje, kuulusid kõik vene kirjanduse kateedrisse (Bezzubov, Malts, noor Torop) – just kõik nad koos mingis ühtekuuluvuses.

See spetsiifiline "mõju" andis tunda alles hiljem, tagantjärele, jäädes ometi otseselt tabamatuks.
Olen mõelnud, mis neid ühendas, mis neid muust eristas – oli see tõesti väärikus, teatav (mõnel hillitsetum, mõnel eksalteeritum) suhe kultuuri, kirjandusse ja seeläbi vältimatult inimesse… see, et ei pidanud tundma häbi…
Esitada usutavaid tõendeid nii kirjanduse kui ka inimliku suuruse võimalikkusest – alati, kõigist oludest (tsensuurist, umbsetest raamidest jne) hoolimata…
Kuidas ma sellesse muidu nii kindlalt usuksin, kust ma selle võtaksin…?
Taas jõuan vana tõdemuseni, et see, mida tegelikult õpetatakse, kas teadlikult või mitte, ei ole mitte "aine" (faktipuru eruditsiooni mõttes jne), vaid suhe ainesse, see, kuidas suhtuda… ja sisemine mõõtkava häbiks.

Lihtsa-elu-Žižek!

Aus ülestunnistus ühelt Kunstiakadeemia magistrandilt - olin andnud neile eksamiks lugeda Freudi "Ahistus kultuuris":

"Tunnistan ausalt üles, et mul oli Freudi Ahistus kultuuris raske lugeda, sest kippusin kinni jääma detailidesse, milles ma temaga ei nõustunud või mis tekitasid minus kahtlusi. (…) Niisiis lugesin Slavoj Žižeki raamatut Looking Awry ja paari artiklit Vikerkaarest (…). Kuna Žižek eelkõige analüüsib erinevaid artifacte psühhoanalüüsi seisukohalt, siis oli see hoopis lihtsam ja huvitavam lugemine…."

(Kaido Ole maalil on siin ainult illustreeriv tähendus.)

"Teid jälgitakse"

Tartu sattudes katsun alati leida aega Tartu Ülikooli peahoone “rituaalseks” külastamiseks (seda isegi läbisõidul, enne järgmise bussi minekut): uurin teadetetahvlit, eesti filoloogia tunniplaani ja käin kindlasti ka WC-s. 9. juunil oli tualettruumi keskmises latris seinal sedel: “Palun ärge varastage WC paberi rulli. Teid jälgitakse”.
Niisiis oli kirja autor (keegi peahoone töötaja?) lisanud palvele kohatu, liigutavalt naiivse, pigem vanglasse või karistuskolooniasse sobiva ÄHVARDUSE... justkui kadunuks kirjutades usk palve jõusse. Kuid ma ei saanud teisiti, ikkagi lasin pilgul kiiresti – “instinktiivselt” – joosta üle ruumi laealuste nurkade, kuhu tavaliselt salakaameraid paigutatakse. Teadsin ju küll, et mingit JÄLGIMIST olla ei saa (minu KEHA järgis tema enda, mitte minu mõtteid, ütleks Roland Barthes). Või oli kirjutajaks intuitiivne lacaniaan?
Slavoj Žižek on nimelt osutanud sümboolse autoriteedi kui sellise olemuslikule VIRTUAALSUSELE, võimalikkusele, potentsiaalsusele: mõjumaks efektiivse ja püsiva distsiplineeriva ähvardusena, ei tarvitse ja ei tohigi sümboolne instants (isakuju või selle “inkarnatsioonid”) oma võimu – jälgimist, karistamist jne – täielikult realiseerida, otseseks aktiivsuseks muuta. (“Is not this Virtual ultimately the Symbolic as such? Let us take symbolic authority: to function as an effective authority, it has ta remain not-fully-actualized, an eternal threat.” – S. Žižek, “Organs without Bodies”, Routledge, 2004, lk 4).
Kas ei ole kõige efektiivsemad just “tühjaks”, lahtiseks jäetud ähvardused (“Küll ma sulle veel näitan...”, “Kui isa koju tuleb, aga sa siis saad...” )?
Tähistajad, millel puuduvad aktuaalsed tähistatavad, käivitavad "tühiku" täiteks subjekti fantaasia - seepärast defineeritaksegi neid psühhoanalüüsis kui "isandtähistajaid".
Ülikooli meestepeldiku keskmisest kabiinist sisenesin niisiis 9. juunil - vaid mõneks hetkeks küll ja eriti tunnetatult - virtuaalmaailma.
Lacani žargoonis - kellelgi läks korda PILGU manamine Teise (Sümboolse) väljale.