Õppetunnid 1

1.
Iga võhiklik küsimus lööb sind samavõrd rööpast välja kui pahatahtlik repliik, s. t pole vahet, kas küsija on rumal või kuri, sest mõju – sinu ehmatus – on põhimõtteliselt sarnane (kuid tuleks hoiduda samastamisest a la "maailm on mõistmatu, maailm on kuri").
2.
Kas orienteeruda oma jutus kuulajate (eeldatavalt) kõige võhiklikumale või kõige pädevamale osale?
Kui viimased endast häälekalt märku ei anna, esimesed aga küll, siis kaldud sa lõppkokkuvõttes vastu tulema just sellele esimesele osale ehk püüad rääkida üha lihtsamalt ja lihtsamalt (kuni lõpuks tundub, et sellest, millest sa rääkida oled tahtnud, ei saagi siin ja praegu rääkida).
3.
Ühel hetkel saad sa aru, et tegelikult ei takista mitte miski sind tegemast seda, millest sa alati salamahti unistanud oled – sa võid rääkida kõigest (mis sulle pähe tuleb).
Loeng kui sinu isiklik seanss ("egotripp").
4.
See, millest sa räägid, ei ole kunagi see, mida sinult tegelikult oodatakse.
5.
Alati on nippe, kuidas pinnal püsida – näiteks: loe kuulajatele ette mõni lõik mõnest kirjandusteosest ja seosta see loengu teema või mingi parajasti käsitletava probleemi või teoreemiga….
Mulle tundub, et vähestele on lapsepõlves piisavalt raamatuid (muinasjutte) ette loetud ja seepärast mõjub kirjanduslike tekstide ettelugemine kuulajatele "rahustavalt" (või uinutavalt nagu emapiim, mille aseaineks unejutud ju ongi) - ja et see asetab nad lapselik-passiivsesse, kuid turvalisse olukorda (küllastava toitumisseisundi imitatsioon).
6.
Iga õpetaja (teadmiste edastaja) jutu fantasmaatiliseks toeks on Mõistja kuju – see keegi, kes sind "mõistab" – ja sa projitseerid ta hajusalt, ebamääraselt, kord sellesse või teisesse kuulajasse, sest Mõistja ongi ju illusoorne koondkuju, intersubjektiivne võrgustik: iga kuulaja võib asetuda kasvõi korrakski suure Teise (kõiki sõnumeid ja teadmisi registreeriva sümboolse masinavärgi) kohale ja toetada oma tähelepaneliku pilgu, tunnustava naeratuse või mõne muu lootustandva märgiga sinu usku Mõistjasse.