Lastud on ludinal - "Onu Tomi onnike" (ehk No80)

See on kähkukas-vastuseks ühele eelmise postituse kommentaarile (nii et ärgu keegi seda jumala eest mingiks "teatriarvustuseks" pidagu):
Küsimus ei ole selles, kas etendus meeldis või mitte (antud juhul oli see lihtsalt nii sõnastatud sul, saan aru, aga ikkagi), asi on selles, kas etendus mõjus või ei mõjunud või oleks, nagu antud juhul minu silmis, võinud rohkem mõjuda (kuigi ka mõjuvus on subjektiivne, on see siin minu jaoks otsustav).
Ma arvan, et 2-3 korda tõusis mul etendust vaadates kananahk ihule (ma ei ole niisiis blaseerunud, kroonilist kunsti-spliini põdev tüüp), kuid ma oleks tahtnud, et need "kananahk ihule"-kohad oleks kas korraliselt võimsamalt ja märgilisemalt (tähenduslikumalt) välja mängitud või korduvamalt (tähenduslikkust kinnistavalt, süsteemselt) välja mängitud – siis nii, et neist oleks kujunenud tajutava(ma)lt suunatud vastukaal kerglasemale (sentimentaalsele, karikeerivale jne) pealispinnale; ehk siis ma oleks tahtnud raputavamaid sissemurdeid inimhinge (või rassi) PIMEDASSE SÜDAMESSE, TUMEDASSE, ÄHVARDAVASSE PÕHJATUSSE.
Tehniliselt (ja võimetelt) ei oleks see olnud raske.
Üks koht näiteks – esimese vaatuse lõpuosas (kui ma ei eksi), kui oli tekkinud esimene terav ja otsustav (või pigem potentsiaalselt otsustav) mõra või vastuolu välise (ebaõiglase) Süsteemi ja sisemise kollektiivse Hinge vahel, vallandus veidi kõhedust tekitav (olen isiklikult väga aldis sellistele kõhedustunnetele) TRANSS, ürgtants…
Ja ma jäin (asjatult) ootama järge, seda ajuti pealispinnast läbimurdvat (kasvõi "impotentset", sihitut - seda ehedamat) jõu- või energiapurset… märki TEISEST, Teisest tema teisesuses; ja võib-olla ma kujutlen siin nii-öelda üle, ehk tajus mõni seda stseeni vaid kui "eksootilist" vahepala, igati teemakohast näidet stiliseeritud "afrotantsudest" (mitte kui näidet orjuse või kogu ahistatud inimeksistentsi juurde kuuluvast MÄRATSEVAST hingeseisundist).
[Okei, loeme sõnumiks selle, et Teist ei ole või oleme ise endale teised (ja teised on nagu meie) ja siis jääbki ("humanistlikult") kõlama see, et "teised" on teistmoodi vaid seepärast, et neid (meid) ei ole piisavalt hoitud ja armastatud, et neisse (meisse) pole inimlikult suhtutud… tore teada seda küll… aga kuidagi ebaeluline ja vulgaarpsühholoogiline ja… üldse – siin ma muidugi eeldan, et etenduse eesmärk ei olnud rääkida suhtumisest mustanahalistesse, vaid Teise, rääkida rassimist].
Olid veel mõned kohad, kus riivati, kuigi haihtuvalt midagi sügavamat (midagi kultuuride ja inimhingede irratsionaalses põhjakihis): mul ei lähe näiteks meelest, kuidas, mis ilme ja intonatsiooniga suurepärane Marika Vaarik (s. t tegelikult siis tema kehastatud tegelaskuju) pöördus saali ja ütles midagi umbes sellist, et "Ma ei saa sinna midagi teha – nad ON mulle vastumeelsed" (jah, hoolimata võrratust murjanikoomuskist, mida ette ja takka ohtralt pakuti…).
Taas väljamurre: näitleja kui "vahend" astub justkui oma rollist välja ja ütleb justkui midagi väga isiklikku ja "poliitiliselt" taunitavat (s. t jagab meiega usalduslikult meie ühist RASSISMI-TÕDE) – me näeme korraks mitte ainult rolli/tegelaskuju maski taha, vaid ka Valge Inimese kui sellise "maski" taha…
Minu meelest oleks kindlasti tulnud pedaali julgemalt vajutada – juhul, kui oleks tahetud afektiivset (irratsionaalset) suhet Teise avaramalt või teravamalt (minu jaoks siis mõjuvamalt) välja mängida, ühiskondliku/kultuurilise pinna ja pinnataguse mõõtmeid üksteise suhtes enam pingestada jne….
Ja veel: GEP, Perikles, Onu Tomi onnike –
selles gradatsioonis kaotavad No-näitlejad justkui üha enam power’it (et nagu tegime nüüd ka sellise "interluudiumi" ära enne millegi Suurega väljatulemist).