Ambivalentselt
Mida ma oma eelmise postituse juures täheldasin –mulle on alati tundunud, et mõtlemine põhineb kindlatel tehetel või käikudel (nagu malemäng) ja enamasti põhinevadki mu mõttearendused (eriti muidugi pikemad, põhjalikumad kirjutised ajakirjadele) mingitel kindlatel ja väga lihtsatel "käikudel", mida lugejad vahest ehk iga kord ära ei tabagi.
Võib-olla saaksi kõik mõttekäigud taandada 2-3 põhilisele (formaalsele) alustehtele, näiteks üht tehet, mis mulle eriti näib istuvat, võiks nimetada "ümberpööramiseks" (Freudil on see teatavasti üks olulisi võtteid unenägude jm tõlgendamisel, aga võib-olla on see lihtsalt üks vältimatu võte igasuguse "produktiivse" mõtlemise korral) - üheks "ümberpööramise" alaliigiks võiks näiteks olla "tavalise nägemine erilises" (või keskse nägemine perifeerses/marginaalses; reeglipärase nägemine hälbelises jne) - ja eks sellisegi lähenemise silmapaistvaks eeskujuks ole jälle Freud (liikudes hüsteeriasümptomitelt unenägudele liikus ta psühhopatoloogialt universaalse psühholoogiani, Oidipuselt igameheni jne).
Mihkel Raua kirjutajahoiaku erilises "lõhestumises" (või, täpsemalt, selles, et tema kaks "hoiakut" – nautiv ja tauniv – ei eristu, ei lõhestu tekstis piisavalt selgelt selleks, et saaksime teda mingist ebamäärasest humanistlikust ootusest lähtudes pidada "koherentseks" isikuks) nägin ma niisiis midagi (varjatult) universaalset või fundamentaalset.
Ja siingi tuleks taas viidata Freudile –
iga sümptom on AMBIVALENTNE ja iga sümptomlik diskursus on KOMPROMISS, mis ei tähenda mitte midagi muud kui seda, et näiteks iha ja selle eitus (või nauding ja karistus selle naudingu eest jne) saavad väljenduda samaaegselt (nad kirjutatakse Sümboolse val
da ühekorraga). (Üks Freudi geniaalsemaid või fantastilisemaid või punnitatumaid – kuidas võtta – näiteid on oksendavast naisest, kes realiseeris oma hüsteerilise oksendamise kaudu iha olla rase ja samas karistas ennast oksendamisest tuleneva kalbuse ja kõhnusega, s. t muutis end seksuaalselt väheatraktiivseks).
Kas kirjanduslikke tekste näha alati (freudilike) sümptomite või sümptomlikku alusstruktuuri omavate diskursustena (nagu unenägusid)?
Kindlasti vaieldaks siin vastu, et miks liialdada jne – samas ei vaidleks keegi vastu, kui väita, et kirjandusliku diskursuse eripäraks (defineerivaks jooneks) on tähendustamise tasandil alati ambivalentsus (ei saa ju nii loll olla ja väita, et kirjanduse eesmärgiks on edastada meile üheseid sõnumeid ja tekitada üheseid tundeid – see defineerib kommunikatsiooni ju näiteks sõjaväes, kuid veab sealgi sageli alt).
Samas paistab see kirjandusele olemuslik ambivalentsus lugejaid (ja isegi kirjandusteadlasi) teinekord kuidagi eriliselt üllatavat või häirivat (olgu sõnumi, moraali, tegelaskujude jne tasandil).
Eelmise aasta parimaks proosateoseks hinnatud Mari Saadi "Lasnamäe lunastaja" lõppeb minu jaoks lausa ängistavalt ambivalentselt, s. t jääb avatuks, lahtiseks –
tundub, et kõik arvustajad hiilisid sellest kuidagi kõrvale (esitati küll küsimusi, et kes see "Lasnamäe lunastaja" siis ikka on, et see jääb justkui segaseks, keda ta konkreetselt silmas pidas, mille taga aimub kaudselt rida teisigi nõutukstegevaid küsimusi: kuidas kirjanik ikkagi suhtub oma kangelanna teosse, kas prostitueerimine oli "õige" ja vabandatav tegu või mitte jne?) – lahendamatud ambivalentsused on Kullaproov ja Proovikivi iga kirjandusliku teksti ja pädeva lugeja puhul.
postitas Jaanus Adamson kell
august 05, 2009
5 kommentaari:
Mulle näib, nagu sa püüaks midagi mu jutust ümber lükata või näed seda lahtisest uksest sissemurdmisena, tajun mingit poleemilist tooni - aga millest see täpselt tuleb, ei saa ma aru. Mu meelest olen ma - freudistlikku sõnavara kasutamata - ütelnud üsna sedasama: et Raua raamat on huvitav ja kõnetav just sellesama ambivalentsuse poolest, lõhestumisest keeldumise poolest, mida sa siin kirjanduse olemuslikuks jooneks loed; selle poolest, et ta astub sellega tavapärasest "autobiograafia-zhanrist" välja (koos selle zhanri humanistlike tavaeeldustega isiksuse sidususe jms kohta). Naudingutekst üllatab ja häirib alati, see ta naudingutekstiks teebki, et ta ikka veel häirib ja üllatab kõige tavalisemaid asju näidates.
Ühesõnaga, ma näen, et sa tajud oma eelmist postitust mingi "ümberpööramisena", aga ma ei saa päriselt aru, milles see ümberpööramine seisneb - ega ju mitte lihtsalt mõistestikku vaheldades samast ivast rääkides?
Jah, ses mõttes tajun eelmist postitust tinglikult küll ümberpööramisena, et näen "üksikus üldist", aga kirjutan sellest lähtuvalt edasi (nagu pähe tuli)või nii-öelda avardan vaatevälja; just, ma vaheldan "mõistestikku", aga ei väitle otseselt vastu, võngun samal umbkaudu lainel, aga teises registris - miks? et seda teemat või täpsemalt üksikjuhtumit enda jaoks selgemalt piiritleda, kasutatavaks-käideldavaks muuta?
Sinu kirjutisega ei ole ma siin võimeline polemiseerima (komplitseeritud värk), aga poleemilised kohad ongi minu jaoks mõistelised, asi on mõistestikus, kontseptuaalses "raamistikus" - siit ka ilmselt see vajadus asetada M. K. juhtum (või selle nii-öelda juhtumi üks kitsas aspekt) mingisse mulle selgemasse mõttekonteksti - lühidalt, ma olen siiski liiga ettevaatlik, et lihtsalt niisama minna mõttemahuka kirjutise kallal (tegu ongi ju vaid ühe killuga, mille sealt välja murdsin ja justkui kompama asusin).
Lisaksin veel kiiresti – kirjutan kontoris, nagu ikka – et kõige intrigeerivam tundus sinu kirjutises jutt ainulaadsest „minasuse- või isedusetajust“, tunne „unikaalsest ise-olekust“ – see, et selleks huviobjektiks, mille tekstuaalseid väljendusi püüad eritleda või määratleda on „tuumne eneseidentsus, mitte mina identifitseerimine mingite rollide kaudu“, ehk siis sinu eelduseks (kuna see on aluseelduse, lähtekoha funktsioonis) on see, et on olemas taju mingist (ainulaadsest) eneseidentsusest, mis on ajast, ruumist ja mis tahes ühiskondlikest suhetest, rääkimata isiku enda kõikivatest meeleoludest sõltumatu (s. t kuidagi autonoomselt ja justkui teatava antusena) alati olemas.
Ma hakkasin mõtlema, et kas selline antusena esinev ja muutumatu „minasusetaju“ ei tulene normaalsest (universaalsest) kognitiivsest funktsioonist: nii nagu on olemas kalduvus või vajadus omistada mingi diskursus (mingi tekstide kogum näiteks) kindale isikule (Foucault on kirjutanud autori-funktsioonist), nii on ka isikul (ehk inimese kognitiivsel „aparaadil“) olemas kalduvus või vajadus lähtuda mina-funktsioonist (jah, ma olen küll aastate jooksul muutunud, aga see olen ikkagi mina… tehke mis tahate, ikka seesama kolp ja laup, mille taga ma vangistuses olen, ikka need kaks silma, millest kõik mulle paistab jne).
Ja veel selline uid (mida kindlasti oled ka ise kaalunud kõigiti) – kas ei oleks mõtet eritada kaht asja (terminoloogilise segaduse vältimiseks) – lausungi subjekti ja lausumise subjekti ehk siis Mina’t ja Ise’t: Mina kui lausungisse kuuluv „muutuja“ võib ajas muutuda (ma saan öelda enda kohta, et eile tahtsin seda, täna toda), kuid Ise kui „konstantne faktor“ ehk see „objektiiv“, läbi mille see kõik paistab, ehk Ise kui tahtmiste muutumise teadvustaja või nende muutumiste üle hämmastuja, on alati üks ja seesama oma igaveses nüüdsuses – s. t hoolimata Mina sisulisest ujuvusest (või näiteks tundelisest, imaginaarsest jne tsirkuleerimisest mineviku ja oleviku vahel jne) see Ise ei muutu ja on pidevas nüüdsuses (ta on konstantne, ta on funktsioon, tal ei olegi „positiivset“sisu) – kas selline Mina ja Ise erisus ei võikski olla aluseks veidratele segadustele ja hämmingutele minast (isedusest) mõeldes või selle üle juureldes?
Ja huvitav tundus seegi – kui ma õigesti aru sain – et kuigi sinu kirjutises on lähtekohana postuleeritud tunne tuumse (autonoomse) Mina ehedusest, pidevusest ja ainulaadsusest, räägivad toodud tekstinäited meile imestusest sellise tunde üle – et kas või kuidas see Mina (või hoopis minatunne? – tegu on ju kahe erinevad asjaga) üldse on, kas on ikka on ehe ja pidev, äkki on hoopis fabuleeritud, tühikuline jne.
Loodan, et olen sinu tekstist enam-vähem aru saanud -
Jah, ma arvan, et umbes nii ongi - see isesusestaju on normaalne kognitiivne funktsioon, aga tal ei ole n-ö teemat, ta on pelk lääts, ometi ainus, mis mingit pidevust endas sisaldab. See Mina ja Ise eristus oleks ilmselt mõistlik küll, ja õigemini just mina-tunne ja ise-tunne - sest ma ei taha kõige selle värgiga esitada mingit filosoofilist üldistatavat subjektikäsitlust, vaid seda, kuidas neid asju tuntakse ja nähakse, kuidas see enesetaju asi on ühes või teises tekstis üles ehitatud (püüan lähtuda tekstide endi loogikast, niivõrd, kui see üldse võimalik on).
Imestus tulebki sellest, et ise on pidev ja pidevalt "oma" ja "äravahetamatu", aga kõik asjad, mille kaudu seda tematiseerida ja kommunikeerida, seda ei ole - ja ometi, kui need mittepidevad ja äravahetatavad asjad ära visata, jääb see ise ikkagi alles. Mu meelest nt Õnnepalu viimane raamat on just väga selge näide sellest ängist, kuidas "ma ikka olen seesama ise, kuigi ma näen, et sel isel pole mingit sisu, ma olen "mitte midagi"", ja siis kergendushetked on need, kus saab selle ära unustada või siis nt mingi looduse mittemidagisusega unisooni sattudes. Imestus seisneb selles, et "kuidas ma olen "mitte midagi", kui ma ju ometi olen"; "kuidas ma küll nii tematiseerimatu olen" vms. Või siis teistpidi, teinekord on see ise mittemidagisus ise teatav kergendus ja paopaik illusoorseks osutunud mineviku (ja sama illusoorsusega ähvardava tuleviku) eest.
Muuseas, see eheduse/autentsuse mõiste tundub mulle üha kahtlasem, ja kui ma seda kasutan, siis püüan jälgida, et ma kasutaks seda autori tunde kirjeldamiseks, mitte enda hoiaku väljendamiseks. Mind jah huvitab see eheduse-taju ülesehitus, aga see on ka kõik; püüan jälgida "ehedust" kui teatavat endast kirjutaja suhet iseendasse. Eheduse-mõistega võib üsna lõksu langeda, nagu nt Jan Kausi kirjutis tollessamas Sirbis, kus ta teeb tehte "südametunnistus on ülimina poolt tekitatud hirmutunde tulemus > südametunnistus pole kaasasündinud > järelikult on ta kunstlik (st ebaautentne)" (ja siis leiab McCarthy teoest kergendusttoova lootuse, kuidas mingi osa süümest - kaastunne - on siiski kaasasündinud ja autentne).
Kui ma juba olen mingi selline struktuur, milles ülimina paratamatult osaleb, siis on ju ka kogu see kompleksne ülimina ja tungide vaheline ökonoomika mulle kaasa sündinud, niivõrd kui ma olen inimkultuuri sisse sündinud, ma ei saa ennast sellest lahutada, nii nagu ma ei saa mõelda, et milline ma oleks, kui mul oleks teine isa või teine ema - sest siis mind lihtsalt poleks olemas, minu asemel oleks keegi teine.
Nii et jah, ehedus pole mingi asjade olek ja omadus, vaid lihtsalt mingi suhe mingis kindlas kontekstis, ja sellisena see mind ka huvitab (mis puhul, mis tingimustel tajutakse midagi autentsena).
Kui õigesti mäletan, siis kõige "ohtlikumalt" libastus Kaus üleminekul süütundelt kaastundele - aga see selleks.
Sinu kirjutises oli tegelikult veelgi intrigeerivamaid asju muidugi, aga mind paelus suvises loiduses vast enim see teksti kahetisuse küsimus (2 sõnumit korraga - see, et tekst ei ütle kunagi ainult seda, mida ta ütleb või paistab ütlevat, vaid veel midagi... vastupidist) ja ilmselt toon isegi siin blogis millalgi näiteid (küll pigem iseendale eeskujuks) - ilmselt aitaks seda huviobjekti täpsustada viide märksõnale, mis J. Unduskit paelunud: oksüümoron (kui teineteist välistavate vastandite koosolu).
Ja mulle näiteks tundub, et kirjandusteadus (pean kohalikku silmas) ei ole kaugelti mitte piisavalt pööranud tähelepanu ambivalentsustele, lõhedele, mis on kirjanduses LÄBIVAD - umbes nii, nagu seltskondlikus vestluses: kui ütled teisele, et, kuule, su jutus on ju vastuolu, et see nagu ei ole loogiline, siis võid noomida saada, et mis sa rikud õhtu ära, mis sa norid tema kallal, et võiks toredasti igaüks rääkida ja siis viisakalt teisi kuulata jne.
Kui Lacan rääkis sümptomi puhul metafoorist ja metonüümiast, siis ta rääkis (sümptomi kujunemise ja - vastupidises suunas liikudes - selle tõlgendamise) PROTSESSIST, aga sümptomi kui teatav kokkupanu (häirivalt püsiv ja taastuv tähistav moodustis) on retooriliselt võttes siiski oksüümoron ("teravmeelne rumalus" - kas teravmeelsus ja rumalus ei olegi mitte kõige tabavamad sõnad psühhoanalüüsi iseloomustamiseks?).
Tegelikult mõtlesin ma selle just praegu välja, sõnastasin - nii sageli ongi (näiteks ka vestlustes) ja seetõttu ei ole ka mu "poleemilisus" alati konkreetselt sihitud, vaid ebamääraselt laiem, mingeid tagamaid (iseendas) kompav jne.
Niipalju siis hetkel tõsisemat juttu.
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht