Lõhe majoneesiga

Žižeki komme kasutada anekdoote filosoofiliste ja psühhoanalüütiliste kontseptide selgitamiseks on üsna nakkav – kes "Ideoloogia ülevat objekti" on lugenud, mäletavad kindlasti lugu nutikast juudist, kes uudishimulikult poolakalt raha välja pettis ja andis meile (Žižeki tõlgenduses) õppetunni ka sellest, et tee tõeni langeb kokku tõe endaga, et iha on protsess ja ihaobjekt on tühi jne…
Žižekist nakatununa olen ma näiteks sageli mõelnud järgmise Freudi "nalja-raamatust" loetud anekdoodi peale (ja seda ka igal sobival juhul tsiteerima kippunud):
Vaene elumees võtab jõukalt tuttavalt laenu, lubab edaspidi ise hakkama saada jne. Juba samal päeval kohtab laenuandja teda kallis restoranis lõhet majoneesiga vitsutamas ja ärritub:
"Sa laenad mult raha ja siis lähed ja tellid lõhet majoneesiga. Kas sul tõesti selleks mu raha vaja oli!"
"Ma ei saa sinust aru," vastab süüdistatu. "Kui mul ei ole raha, siis ma ei saa süüa lõhet majoneesiga, kui mul on raha, siis ma ei tohi süüa lõhet majoneesiga. Millal ma siis õieti pean sööma lõhet majoneesiga?"
Siin on tegu niisiis dilemma või kõikumisega kahe ühitamatu tõsiasja – "ei saa" ja "ei tohi" – vahel.
Psühhoanalüüsi teooria kohaselt on kõik sotsialiseeruvad inimolendid juba varakult vastamisi selle dilemmaga, nimelt – puht strukturaalses plaanis ongi Oidipuse kompleksi ülesandeks just nimelt taolise dilemma ületamine, ühitamatuse maskeerimine: mittesaamise (sisemise võimatuse¹) asendamine mittetohtimisega (välise keeluga), s. t illusiooni tekitamine, et nauding on võimalik, kui puuduksid ühiskondlikud keelud ja piirangud (ehk siis "isa ei" – le-non-du-père).
Selle illusiooni sisuks on seega "sa ei saa, sest sa ei tohi", kuigi tõde on pigem "sa ei tohi, sest sa ei saa" – või, õigimini, saaksid küll, aga see (andumine naudinguprintsiibile) hävitaks su, tühistaks sinu Mina.
Lõhe majoneesiga on siin täpselt nii-öelda jääknaudingu (plus-de-jouir) positsioonis ehk siis selle ülejäägi positsioonis, mis meile "tõelisest", täielikust, kuid võimatust naudingust (jouissance) siiski kättesaadav on – see on see killuke naudingust, mida meil lihtsalt jääb üle nautida.
Rahalaenajast elumees näib ütlevat: kui ma seda – lõhet majoneesiga – ka ei saa (ja võimaluse korral ka ei tohi), siis mis mõtet on üldse elada.
(Esitasin anekdoodi küll ümbersõnastatult, kuid viimane lause - "Millal ma siis õieti pean sööma lõhet majoneesiga?" - vastab originaaltõlkele: küsimus ongi, et miks ta peab, ja kas ikka peab; nalja-efekti seisukohalt on loogikas nihe, psühhoanalüüsi seisukohalt mitte: lõhe on see, mida ta lihtsalt peab saama).
Just sellises tingimusteta kinnistumises millegi külge (isegi või just eriti kui see on kahjulik, ebamoraalne, ennasthävitav jne) ilmnevad sinthome’i² kontuurid – see on miski, millest me loobuda ei suuda, kuna selleta kaotaks meie subjektiivne universum mõtte, laguneks koost.
Anekdoodi kaks vastandlikku tegelaskuju (kergemeelne pillaja ja praktilise mõistuse esindaja) tõid meelde ka ühe lõigu Kafka jutustusest "Lauljatar Josefine ehk hiirerahvas" – Kafka kirjeldab seal hiiri (s. t juute) nii: "Meie rahvast läbib teatav surematu, hävimatu lapselikkus; otseses vastuolus parimaga, mis meil on, eksimatu praktilise mõistusega, toimime mõnikord läbi ja lõhki sõgedalt, ja nimelt just samal viisil, nagu lapsed sõgedalt toimivad, mõttetult, pillavalt, suurejooneliselt, kergemeelselt, ja seda kõike tihti mõne väikese nalja pärast."
Kafka enda suhet juutlusse on näiteks Marthe Robert kirjeldanud samuti lahendamatute dilemmade kaudu: sa pead (olema juut), sa ei saa (olla juut) jne.

¹Täieliku (seksuaal)rahulduse võimatuse sisemistele eeldustele ("ei saa"), s. t sellele, et asi ei ole lihtsalt välises kultuurikeelus ("ei tohi"), on viidanud juba Freud: "Vahel tundub, nagu polekski see ainult kultuuri surve, vaid miski funktsiooni enda olemuses ei lase meil täit rahuldust tunda ja surub meid teistele radadele." ("Ahistus kultuuris")
²Sinthome on naudingu sidumine "teatava sümboolse, tähistava moodustisega, mis tagab meie maailmas-olemise minimaalse ühtsuse" (Žižek, "Ideoloogia…")