Kunstiiha (Tuglas 2.)

Pean lähiajal otsustama, kas osalen novembris Fr. Tuglase "Felix Ormussonile" (ja selle modernistlikele tõukejõududele ja taustadele) pühendatud konverentsil või mitte - eile mõtlesin, et mitte, täna, et miks mitte...

Peaksin kaks kuud tegelema innustunult kirjanikuga, keda ma viimased 20 aastat kordagi lugenud pole,

aga vähemalt olen saanud lisa oma "kunstiiha" sarjale -

pärast Helenet köidab Felixit ju hoopis Marion:

"Ma panen teda õhtulauas tähele, kui ta päevaseist liikumisist ja töist näib väsinud ning unine. Ta istub ettepoole kummaras, koonusetaolised rinnad õhukese riide all püsti, huulil ebamäärane, unine naeratus. Ma näen ta keha õrnu jooni, ja mulle meenuvad Botticelli õhulised naised."