Kunstiiha ja impotents

Eelmise postituse juurde:
Alexandrine, keda Stendahl jumalikustas ("Ta oli jumalik; ma pole vist midagi nii ilusat näinud") ja võrdles Tiziani maalitud Urbino hertsoginnaga, oli tegelikult lõbutüdruk, kelle teenuseid ta ise – erinevalt sõpradest –kasutada ei suutnud: "Minu läbikukkumine oli täielik, absoluutne fiasko. (…) see oli esimene kord, kui vaene tüdruk jäi puutumata."). Sõbrad naersid ta üle ja üritasid talle selgeks teha, et ta peaks nüüd "häbi pärast surema" ja et see oli tema elu "kõige õnnetum silmapik".
Kommentaarides on kirjas, et Stendhali mitte just harvad "fiaskod" naiste juures olid "pigem märk hingepeenusest ja eredast kujutlusvõimest kui tegelikust impotentsusest" – nii et naise idealiseerimine ja paigutamine esteetilis-subliimsesse sfääri (s. t tema "raamistamine", tarretamine Ilusse) on küll märk mehe ihast, kuid ka iha PIIRIST, selle tõkestumisest.
Tegelikult räägivadki kõik Oklahoma "kunstiha" näited (mida küll palju pole, sest ma alles hakkasin neid "koguma") ühest ja samast – Kunstist kui iha vangistajast, iha tarretajast ja iha piirist.
Kui mees näeb naises Kunsti, võib see olla märk mehe hingepeenusest (nagu Stendhali puhul), kuid see võib (ühtaegu) olla ka märk tema kalduvusest fetishismi/masohhismi (nagu Sacher-Masochi Severini puhul) või siis sellest, et tegu on lihtsalt hüsteerikuga (nagu Tuglase Felix Ormusson)…
Mis sunnib neid kõiki naisest taganema (esteetilisele distantsile) ja nägema vaid Naist - naudingute vulgaarsus või kastratsioonihirm...?

Kunstiiha (Stendhal)

"Alexandrine ilmus ja ületas kõik meie ootused. Ta oli sihvakas 17- või 18-aastane tüdruk, väljakujunenud kehavormidega, mustade silmadega, mida ma hiljem olen näinud Tiziani Urbino hertsoginna portreel Firenze saalis. Kui juuste värv välja arvata, oli see täpselt Tizian. (…) Minu kaaslaste silmad otsekui uppusid sellesse pilgusse."
(Stendhal, "Enesekesksed mälestused", Vagabund 2003, tlk. K. Sisask)
Vt ka eelnevaid postitusi samal teemal!

Kunstiiha (Tuglas 2.)

Pean lähiajal otsustama, kas osalen novembris Fr. Tuglase "Felix Ormussonile" (ja selle modernistlikele tõukejõududele ja taustadele) pühendatud konverentsil või mitte - eile mõtlesin, et mitte, täna, et miks mitte...

Peaksin kaks kuud tegelema innustunult kirjanikuga, keda ma viimased 20 aastat kordagi lugenud pole,

aga vähemalt olen saanud lisa oma "kunstiiha" sarjale -

pärast Helenet köidab Felixit ju hoopis Marion:

"Ma panen teda õhtulauas tähele, kui ta päevaseist liikumisist ja töist näib väsinud ning unine. Ta istub ettepoole kummaras, koonusetaolised rinnad õhukese riide all püsti, huulil ebamäärane, unine naeratus. Ma näen ta keha õrnu jooni, ja mulle meenuvad Botticelli õhulised naised."

Kunstiiha (Sacher-Masoch)

"See oli suur õlimaal, Flaami koolkonna jõulises maneeris... Ilus naine, päikeseline naer kenal palgel, antiiksesse palmikusse keeratud lopsakate juustega, mida kattis valge puuder nagu kerge härmatis...
"Venus karusnahas!" hüüdsin ma pildile osutades, "niisugusena nägin ma teda unes." - "Mina ka," ütles Severin, "ainult et mina olen oma unenägu avasilmi näinud"... Üks juut, kes fotodega kaupleb, mängib mu ideaali mulle kätte; see on väike leht, Tiziani "Venus peegliga", milline naine! Ma tahan luuletust kirjutada...
Okstes ja rohukõrtes kahiseb tasa ja mu raamatu lehed kahisevad ja terrassil kahiseb samuti.
Naiserüü... Seal on Venus - aga karusnahkadeta - ei, seekord on see lesk - ja siiski Venus... oo! milline naine!"
(Leopold von Sacher-Masoch, "Venus karusnahas")

Kunstiiha (Tuglas)

"Helene – see on ju Lucas Cranachi naistüüp, keda see ikka uutes ja uutes variatsioonides on maalinud. Sellepärast näib ta mulle nii tuttav olevat! Sellepärast on mulle temas ikka midagi arhailist paistnud!
Ja ma nägin, et Helene ei sarnanegi õigupoolest niipalju näolt Cranachi naistega kui kehalt, kõigepealt puusade hoiakult.
See on imeline seisang, mis omane kõigile Saksa ja Madalmaade renessansimeistrite naistele, olgu nad maalitud riietes või alasti: puusad ette, jalad ja kael taha painutatud, peened lapsekäed rinnal või kõhul risti.
See on asendi ideaal, millele praegune kaelkirjakupoos on otse vastandiks. Veel vanadel markiisidel enne krinoliinide aega oli selline seisak."
Sellise avastuse teeb Tuglase Felix Ormusson.
Püüan meenutada autoreid, kelle kangelaste iha on mingil ilmutuslikul äratundmishetkel saanud tõuke naisobjekti sarnanemisest kunstilisele objektile, Taiesele -
või kelle kangelased on naise idealiseerimisel lähtunud kunstist, kunstilisusest (põhjus võib olla nii üldises vormis kui ka pisidetailis vms).
Balzac, Sacher-Masoch, Proust –
teab keegi veel mõnd head kirjanduslikku näidet?