Kunstiiha ja impotents
Eelmise postituse juurde: 
Alexandrine, keda Stendahl jumalikustas ("Ta oli jumalik; ma pole vist midagi nii ilusat näinud") ja võrdles Tiziani maalitud Urbino hertsoginnaga, oli tegelikult lõbutüdruk, kelle teenuseid ta ise – erinevalt sõpradest –kasutada ei suutnud: "Minu läbikukkumine oli täielik, absoluutne fiasko. (…) see oli esimene kord, kui vaene tüdruk jäi puutumata."). Sõbrad naersid ta üle ja üritasid talle selgeks teha, et ta peaks nüüd "häbi pärast surema" ja et see oli tema elu "kõige õnnetum silmapik".
Kommentaarides on kirjas, et Stendhali mitte just harvad "fiaskod" naiste juures olid "pigem märk hingepeenusest ja eredast kujutlusvõimest kui tegelikust impotentsusest" – nii et naise idealiseerimine ja paigutamine esteetilis-subliimsesse sfääri (s. t tema "raamistamine", tarretamine Ilusse) on küll märk mehe ihast, kuid ka iha PIIRIST, selle tõkestumisest.
Tegelikult räägivadki kõik Oklahoma "kunstiha" näited (mida küll palju pole, sest ma alles hakkasin neid "koguma") ühest ja samast – Kunstist kui iha vangistajast, iha tarretajast ja iha piirist.
Kui mees näeb naises Kunsti, võib see olla märk mehe hingepeenusest (nagu Stendhali puhul), kuid see võib (ühtaegu) olla ka märk tema kalduvusest fetishismi/masohhismi (nagu Sacher-Masochi Severini puhul) või siis sellest, et tegu on lihtsalt hüsteerikuga (nagu Tuglase Felix Ormusson)…
Mis sunnib neid kõiki naisest taganema (esteetilisele distantsile) ja nägema vaid Naist - naudingute vulgaarsus või kastratsioonihirm...?
Alexandrine, keda Stendahl jumalikustas ("Ta oli jumalik; ma pole vist midagi nii ilusat näinud") ja võrdles Tiziani maalitud Urbino hertsoginnaga, oli tegelikult lõbutüdruk, kelle teenuseid ta ise – erinevalt sõpradest –kasutada ei suutnud: "Minu läbikukkumine oli täielik, absoluutne fiasko. (…) see oli esimene kord, kui vaene tüdruk jäi puutumata."). Sõbrad naersid ta üle ja üritasid talle selgeks teha, et ta peaks nüüd "häbi pärast surema" ja et see oli tema elu "kõige õnnetum silmapik".
Kommentaarides on kirjas, et Stendhali mitte just harvad "fiaskod" naiste juures olid "pigem märk hingepeenusest ja eredast kujutlusvõimest kui tegelikust impotentsusest" – nii et naise idealiseerimine ja paigutamine esteetilis-subliimsesse sfääri (s. t tema "raamistamine", tarretamine Ilusse) on küll märk mehe ihast, kuid ka iha PIIRIST, selle tõkestumisest.
Tegelikult räägivadki kõik Oklahoma "kunstiha" näited (mida küll palju pole, sest ma alles hakkasin neid "koguma") ühest ja samast – Kunstist kui iha vangistajast, iha tarretajast ja iha piirist.
Kui mees näeb naises Kunsti, võib see olla märk mehe hingepeenusest (nagu Stendhali puhul), kuid see võib (ühtaegu) olla ka märk tema kalduvusest fetishismi/masohhismi (nagu Sacher-Masochi Severini puhul) või siis sellest, et tegu on lihtsalt hüsteerikuga (nagu Tuglase Felix Ormusson)…
Mis sunnib neid kõiki naisest taganema (esteetilisele distantsile) ja nägema vaid Naist - naudingute vulgaarsus või kastratsioonihirm...?
Sildid: kunstiiha
postitas Jaanus Adamson kell
august 26, 2009
1 kommentaari:
Banaalselt lihtsustades oleksid siis olemas mehed, kes näevad naises kunsti (kirjanikud, filosoofid, kes "tunnevad" kunstiiha) ja need, kes teevad kunsti - meeskunstnikud ise, kelle jaoks naine on juba "realiseeritud" kunstiiha (mingi kolmanda sordi väljamõtlemiseks napib hetkel fantaasiat).
Kirjanik-nägija näeb lõbutüdrukut jumalannana ja kunstnik-tegija näeb ka hertsoginnat tegelikult lõbutüdrukuna - siinkohal tahaks tsiteerida näiteks Feuchtwangerit, aga vastavat raamatut pole käepärast :)
Ja "teevad" kunsti ikka pigem nägijad-ihalejad, tegijad üksnes näevad ehk talletavad seda. Naine on ju alati olnud kunstis müübivaim ja ihaldusväärseim toode, mis läheb niiviisi nondesamade "tegijate" ja "nägijate" kaudu ikka kenasti taaskasutusse. Nägija toetab Tegija tellimust ja vastupidi.
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht