Kunstiiha (Tuglas)

"Helene – see on ju Lucas Cranachi naistüüp, keda see ikka uutes ja uutes variatsioonides on maalinud. Sellepärast näib ta mulle nii tuttav olevat! Sellepärast on mulle temas ikka midagi arhailist paistnud!
Ja ma nägin, et Helene ei sarnanegi õigupoolest niipalju näolt Cranachi naistega kui kehalt, kõigepealt puusade hoiakult.
See on imeline seisang, mis omane kõigile Saksa ja Madalmaade renessansimeistrite naistele, olgu nad maalitud riietes või alasti: puusad ette, jalad ja kael taha painutatud, peened lapsekäed rinnal või kõhul risti.
See on asendi ideaal, millele praegune kaelkirjakupoos on otse vastandiks. Veel vanadel markiisidel enne krinoliinide aega oli selline seisak."
Sellise avastuse teeb Tuglase Felix Ormusson.
Püüan meenutada autoreid, kelle kangelaste iha on mingil ilmutuslikul äratundmishetkel saanud tõuke naisobjekti sarnanemisest kunstilisele objektile, Taiesele -
või kelle kangelased on naise idealiseerimisel lähtunud kunstist, kunstilisusest (põhjus võib olla nii üldises vormis kui ka pisidetailis vms).
Balzac, Sacher-Masoch, Proust –
teab keegi veel mõnd head kirjanduslikku näidet?