Samsa-subjekt

Multifilmides jooksevad tegelased vahel õhus tükk maad edasi enne kui alla vaadates taipavad, et pind on alt kadunud –
justkui mõjutaks Sümboolne (signifikatsioon, tähendustamine) tõepoolest Reaalset (loodusseadusi).
Kafka "Metamorfoosis" on tegu samalaadse inertsist (või, õieti, meeleheitest) kantud jooksmisega "tühjuse" kohal: hommikul ärgates avastab Samsa kohe, et ta on putukas (pind on kadunud), kuid ta lippab veel pikalt oma varasemat (inimlikku) elu struktureerinud Sümboolse masinavärgis, s. t pere- ja ühiskondlike kohustuste, jah, eelkõige just kohustuste rattas (siit ka koomilis-kohutav vastuolu Reaalse külgetõmbejõu ja Sümboolse kui "tühja" masinavärgi funktsioneerimise vahel).
Kui võtta inimeselt ühiskondlik-sümboolne (turva)võrgustik, ei jäägi tal muud üle kui vajuda tasapisi ja pöördumatult oma Olemise autistlikku substantsiaalsusse (putukalikku nürimeelsusse, elementaarsete himude ja aistingute lamedusse jne).
Kunagi keegi küsis, et kuidas mõista subjekti defineerimist "Reaalse vastusena Sümboolse valla (ehk suure Teise) küsimusele" – s. t küsimusele, mis "kutsub oma adressaadis esile süü ja häbi efekti, lõhestab ja hüsteriseerib teda" (tsiteerisin siin Žižekit).
Seda võikski näiteks mõista kui Samsa lõhestumist oma Reaalse (substantsiaalse) olemise suhtes - kui tema süü- ja häbitunde tekkimist iseenda kui "objekti" (s. t putuka) pärast.
Samsa putukaks-olemine ongi Reaalse vastus suure Teise (näiteks ärijuhi) küsimustele – see lõhestabki ta subjektiks, häbistabki ta subjektiks.
Samsa kui SUBJEKT lacanlikus tähenduses niisiis ei olegi muud kui see LÕHESTATUS, see HÄBI, see SÜÜTUNNE…
"Härra Samsa," hüüdis ärijuht kõrgendatud häälel, "mis siis lahti on? Te barrikadeerite end oma tuppa, vastate ainult "jah" ja "ei", teete oma vanematele raskeid ülearuseid muresid ja jätate peale kõige muu ka oma ärilised kohustused hoopis ennekuulmatul viisil lohakile. Ma räägin siin teie vanemate ja teie peremehe nimel ja palun teilt täiesti tõsiselt silmapilkset seletust".(…)
"Aga, härra ärijuht," hüüdis Gregor tasakaalu kaotades ja erutuses kõiki muid asjaolusid unustades. "Kohe, silmapilk teen ma ukse lahti. Kerge haigushoog, peapööritus ei lasknud mind üles tõusta. Laman veel praegugi voodis. Olen aga kohe jälle täiesti värske. Ma tõusengi juba... ma panen end kohe riidesse, pakin kaubaproovid kokku ja asun teele. Kas te lasete, kas te lasete mind teele asuda?"
Kas see, millest Kafka kirjutab, ei ole ühtlasi ka lohutav –

sealpool "ühiskondlikke maske" või "sümboolseid mandaate" ei olegi meis mingit paremat Mina või õilsamat olemust.
Nii et kandkem neid maske ja mandaate au ja tänutundega ("Kas te lasete, kas te lasete mind teele asuda?")