Veelkord "Vennast"

Kui ma kunagi kirjutasin, et Rein Raua jutustuse "Vend" nimitegelane kehastab "tühja potentsiaali", ei tahtnud ma venna rolli ja funktsiooni kuidagi pisendada või kahtluse alla seada (tühi kätkeb potentsiaalselt KÕIKE, null kätkeb lõpmatust jne) – paraku just nii paistab arvavat hea J. K. oma proosaülevaates: "Samas asetab Adamson "Venna" pea- ja ühtlasi nimitegelase (…) kohale kahtluse: "Niisiis jääb lahtiseks, vähemalt minu jaoks …, mis panuse vend üleüldse andis Õigluse võidutsemisse peale oma PUHTA KOHALOLU, peale tühja, kuid väga vajaliku potentsiaali kehastamise…".
Ja ta küsib: "Aga kas ei piisa juba salapärase venna olemasolust? Ehk ajab asjad tasakaalust välja või õieti küll tasakaalu tagasi juba tõsiasi, et vend saabub kohale, et ta on olemas? Minu arust pole venna potentsiaal tühi, vaid olemasolevale vastasmärgiline ja seeläbi vastasmõjuline – venna võimuihast vaba jõud hakkab mõjutama võimuiha."
Just, just – täpselt nagu ma kirjutasin, piisab juba venna "puhtast", ihatust ja toimimatust (s. t asjade käiku otseselt sekkumatust) kohaolust – ta küll kätkeb endas potentsiaali õigluse taastamiseks (ametlik-juriidilisel, füüsilis-vägivaldsel jne viisil), kuid ta ei tee reaalselt midagi peale selle, et ta on kohal.
Halva südametunnistusega tegelaste seisukohalt kehastabki ta vaid potentsiaalset, tühjaks jäävat – määratlemata, kuid eeldatavat – kättemaksu...
Aga miks või kuidas sellest juba piisab?
Kardetud kättemaks – või nimetagem seda siis õigluse taastumiseks –, mis seisneb selles, et headel hakkab hästi, halbadel aga halvasti minema, ei tulene sugugi sellest, et "venna võimuihast vaba jõud hakkab mõjutama võimuiha," nagu J. K. kirjutab –
venna kohalolu lihtsalt hirmutab halbu tegelasi (nende võimuiha ei kao kuhugi) ja tema "tegevusetus" ainult kasvatab nende hirmu, ei enamat – ;
niinimetatud kättemaks lähtub ju kusagilt "kõrgemalt", Suure Tasakaalu (või karma) seadusest või on lihtsalt teatud sündmuste (juhuslik) kumuleerumine sellisel viisil, et muutub tähenduslikuks (märgiliseks, fataalseks) –
võiks ju mõelda ka nii, et vend lihtsalt juhtub sel ajal seal linnas olema, ta lihtsalt juhtub paigutuma selle niinimetatud kättemaksu eeldatava põhjustaja ("salajase niiditõmbaja") rolli.
Minu jaoks ongi "Vend" tricky tänu põhjuse-müstikale ja sellest tulenevatele filosofeerimisvõimalustele – kuidas või miks saab inimlikust jumalik, juhuslikust paratamatu, tavalisest imeline jne.
(Ehk siis - tunnistan üles, ei suutnud lugeda nagu naiivik, püüdsin asja enda jaoks päästa, intellektualiseerida...kuigi mingit "trikki" seal mõne jaoks nagu polegi... ).
Kõik fiktsionaalsed kangelased ja kõik kirjandusteosed on ju põhimõtteliselt "tühjad" (kasvõi Eco mõttes: nad on avatud potentsiaalselt lõpututele tõlgendustele), aga nad MÕJUVAD.
Täiesti õõnes ja literatuurne kangelane võib tekitada inimestes ehedaid tundeid – ja ma saan aru, et sellised inimesed ei taha sageli mõelda nende tunnete mehhanismile: nad ei taha kuulda, et pisarad, mida nad lugedes valasid, või ohked, mida nad kuuldavale tõid, olid manipulatsiooni tagajärg (justkui kaotaksid pisarad ja ohked seeläbi midagi oma ehtsusest – need on ju ikka reaalsed).
Kirjandus saab inimesi küll paremaks muuta, aga kas hirm kõrgemate (irratsionaalsete, müstiliste) jõudude ees või teadmine, et halb tuleb halvale tagasi, peaks ikkagi olema põhiline lohutus või üllaim põhjus paremaks saada.
Kui hea ei saagi tasutud ja halb karistatud – mis siis?