Kafkaesque 1.

Leidsin Kafkalt, keda tasapisi ikka edasi loen, ühe aforismi:
"Ära lase kurjal end uskuma panna, nagu võiks sul tema ees saladusi olla."
Selleks, et see aforism tõeliselt meeldiks – ja see ongi (hetkel) minu lemmikaforism Kafkalt – peab selle sisu ilmselt hetkeliselt ja intuitiivselt kohale jõudma, ilma (sõnastuse) loogika üle arutlemata ehk siis, see peaks kohale jõudma nagu luule – veelkord kinnitus minu jaoks, et nagu iga hea kirjanik, on ka Kafka nii või teisiti "luuletaja".
Samas võiks või isegi tuleks seda aforismi pidada ka krüptiliseks, mõistatuslikuks – nii et kui ma seda tõesti "mõistan", siis on mul kiusatus mõista ka seda, kuidas ma seda mõistan ja kuidas seda (üldse) veel võiks mõista.
Kuigi mu mõistmine oli intuitiivne, sooritas aju siiski kaks loogilist (?) tehet.
(1) Alustan tagant: uskuda, et sul on kurja ees saladusi, tähendaks uskuda, et oled kurjast LAHUS, temast ERALDI, et on midagi, mida sa temaga ei jaga – et ta ei läbista sind (ja ei näe sind läbi).
(2) Nii ei tohiks uskuda, sest sellise usu tekitamine kuulubki kurja plaani, see on kurja trikk sinu – hea ja lihtsameelse – kallal: sellise usu kaudu oledki sa kurja paelus, oled osa temast...
(Siit võiks tõmmata paralleeli näiteks ideoloogiaga: ideoloogia on tõeliselt efektiivne siis, kui suudab sind uskuma panna, et sul on tema ees "saladusi" - et sa ei kuulu ideoloogilisse sfääri, oled temast LAHUS ja isegi astud temast "üle" oma väikeste teisitimõtlemis-naudingutega -
kuid just see ongi vajalik sinu, süütukese ideoloogiliseks hõivamiseks, läbistamiseks... Huvitav, panen siin tähele, kui lihtsalt käib mul ideoloogia võrdsustamine Kurjaga - oh, kõik nood prantslased on siin süüdi...)