Õpetasid mind häbi tundma
Mõnda aega tagasi kursuse kokkutulekul (oi-oi kui palju aastaid sisseastumisest) hakati meenutama häid õppejõudusid.
Õppejõud, kes minusse ülikooli ajal suutsid vajutada varjatud, kuid väga mõjuva jälje, kuulusid kõik vene kirjanduse kateedrisse (Bezzubov, Malts, noor Torop) – just kõik nad koos mingis ühtekuuluvuses.
Õppejõud, kes minusse ülikooli ajal suutsid vajutada varjatud, kuid väga mõjuva jälje, kuulusid kõik vene kirjanduse kateedrisse (Bezzubov, Malts, noor Torop) – just kõik nad koos mingis ühtekuuluvuses.
See spetsiifiline "mõju" andis tunda alles hiljem, tagantjärele, jäädes ometi otseselt tabamatuks.
Olen mõelnud, mis neid ühendas, mis neid muust eristas – oli see tõesti väärikus, teatav (mõnel hillitsetum, mõnel eksalteeritum) suhe kultuuri, kirjandusse ja seeläbi vältimatult inimesse… see, et ei pidanud tundma häbi…
Esitada usutavaid tõendeid nii kirjanduse kui ka inimliku suuruse võimalikkusest – alati, kõigist oludest (tsensuurist, umbsetest raamidest jne) hoolimata…
Kuidas ma sellesse muidu nii kindlalt usuksin, kust ma selle võtaksin…?
Taas jõuan vana tõdemuseni, et see, mida tegelikult õpetatakse, kas teadlikult või mitte, ei ole mitte "aine" (faktipuru eruditsiooni mõttes jne), vaid suhe ainesse, see, kuidas suhtuda… ja sisemine mõõtkava häbiks.
Olen mõelnud, mis neid ühendas, mis neid muust eristas – oli see tõesti väärikus, teatav (mõnel hillitsetum, mõnel eksalteeritum) suhe kultuuri, kirjandusse ja seeläbi vältimatult inimesse… see, et ei pidanud tundma häbi…
Esitada usutavaid tõendeid nii kirjanduse kui ka inimliku suuruse võimalikkusest – alati, kõigist oludest (tsensuurist, umbsetest raamidest jne) hoolimata…
Kuidas ma sellesse muidu nii kindlalt usuksin, kust ma selle võtaksin…?
Taas jõuan vana tõdemuseni, et see, mida tegelikult õpetatakse, kas teadlikult või mitte, ei ole mitte "aine" (faktipuru eruditsiooni mõttes jne), vaid suhe ainesse, see, kuidas suhtuda… ja sisemine mõõtkava häbiks.
postitas Jaanus Adamson kell
juuli 22, 2009
5 kommentaari:
"Ja selliste mõjuvate ning mõtlemapanevate sõnadega algabki kirjanduskriitik Jaanus Adamsoni mälestusteraamatu teine osa, mille ilmumisega tähistatakse ühtlasi kauaaegse kirjandussõbra 80ndat juubelit..."
"Mälestusteraamatu toon on nukker ja mõtlik - autor toob omapäraselt kujundlikus laadis esile möödunud sajandi paineid ja änge, mis paratamatult varjutasid möödunud sajandi hariduselu."
Allikas: Swedkultuurileht 30. aprill 2046
jah, see nostalgiline mälestusraamat võiks olla pühendatud üliharuldaseks muutunud häbile - selle killukeste (viimaste reservaatide, salajaste formatsioonide, ainulaadsete varistruktuuride) meenutamisele
"Jaanus Adamson, elupõline freudist ja lacanjaan, valus kriitik ja mõtleja, kes vaatas 21. sajandit läbi psühhoanalüütiliste prillide. Tema hilisemad tippteosed "Ehlvestiga Soometsas" ja "Häbi on, aga ei tunne" on nüüdseks jõudnud juba 9-nda trükini ja tõlgitud pea 34 keelde. Käesolev mälestusteraamat jõuab Marsi lugejateni esmakordselt..."
Kris Moor
Saiakuu, 2325 AD :)
Malts oli super, niivõrd vähe kui temaga kokku puutusin omal ajal.
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht