Pilte Jõgevalt

Tahaksin kunagi kirjutada (või siis lugeda kusagilt) rongijaamade psühho-semiootikast, mind isiklikult fastsineerivad ("lummavad") rongijaamad väga, ei mäletagi, mis ajast ja kust kohast see lumm lähtub, tõenäoliselt Tartu-perioodist.
Just (Eesti) väikelinnade rongijaamad.
Ma arvan, et linnasemiootika plaanis on rongijaamad omalaadsed vahealad, piiri- või ülemineku kohad, tajud, et oled serval, mingis eri tsoonis, ristil või 0-punktis, seda ka siis kui Jaam ise ei paiknegi linnapiiril, tal on ikkagi oma Väli: raudteeliin jaotab ikkagi linnaruumi ja viib varem või hiljem servani, nii sümboolsele kui ka empiiriliselt tajutavale üleminekualale, kus linn (s. t kultuur) ei ole enam päriselt linn, aga maa ei ole veel päriselt maa (loodus).
Ma tean, et psühhoanalüüsis on ronge ja iseloomulikku (rütmilist jne) liikumist seostatud seksuaalsusega - kuid selline vulgaar-folkloristlik selgitus ei ole vast piisav, kas ei võiks võrdlusaluseks ollagi just nimelt seksuaalsuse transgressiivsus, olemuslik paigutumine looduse ja kultuuri (keha ja keele) piiri- või vahealale?

Kontrastiks nüüd midagi muud -
kas mitte Rilke ei öelnud midagi sellist, et ilu on viimane (ainus?) loor õuduse ees (ülevuse taga on tühjus)?

Kui kusagil Eestis on säilinud midagigi luuletajanna (ja laiemalt luule) asetamisest pühale, subliimsele kohale, siis kindlasti Jõgeval Betti Alveri luulepäevade aegu.