Iha õppetunnid

Eelmised postitused ja viimane anonüümne kommentaar ("see blogi rajaneb ainult ihal, pole vahet, mis soost isik seda kirjutab") inspireerisid mind jätkama iha teemal.
Jutt on nii-öelda lacanlikust ihast, ihakäsitusest.
Kui mängus on iha, siis – mis siis saab?
Siis muutuvad asjad problemaatilisemaks, kui nad esmapilgul tunduvad olevat.
1.
Mitte ainult see ei ole probleem, et me ei naudi piisavalt – probleem on seegi, et meil pole võimalik mitte nautida (nauding kleepub kõikjale).
2.
Mitte ainult see ei ole probleem, et me ei ole (piisavalt) head, moraalsed vms – probleemiks võib olla seegi, et me ei saa olla mittehead, ebamoraalsed.
3.
(Foucault’likult:)
Mitte ainult see ei ole probleem, et meil pole võimu – tegelik probleem on hoopis selles, et me ei saa elada väljaspool võimu, ise võimu rakendamata (võim läbistab kõike).
4.
(Ja nüüd siis tolle viimase kommentaari kommentaariks:)
Mitte see ei ole probleem, et ihalevate subjektidena ei suuda me olla üheselt naised või mehed (või et iha hägustab soorolle või et ihalev subjekt on indifferentne soo suhtes vms) – suurim probleem võib olla hoopis see, et iha subjektidena on meil siiski täiesti võimatu olla mittenaised või mittemehed (sugu kleepub kõikjale).