"Antikristus"
Elus satume vahel vastamisi asjadega, mis panevad meid ennast (või teisi) ümber hindama – taipame äkki, et see, mida arvanud olime (endast, teistest) ei olnud päriselt õige.
Lars von Trieri "Antikristus" ongi ehk üks selliseid asju.
Lars von Trieri "Antikristus" ongi ehk üks selliseid asju.
Ma ei suutnud uskuda oma silmi, lugedes, mida üks filmikriitik, keda seni olin pidanud intelligentseks, arukaks, oli "Antikristuse" kohta kirjutanud: "Logisevate kruvidega filmi sõnum - et kaosega ei saa võidelda, ratsionaalsus ei seleta kõike ja depressiooni teraapiaga ei ravi - noh, seda polegi ju kuigi palju. Kui keegi leiab filmist midagi enamat kui misogüünist von'i isiklike õudusunenägude väljaelamist filmimeediumis, on hästi."
Mõni vist ütleks, et mis teha – kirjutaja on lihtsalt noor pealiskaudne ajakirjanik, mitte süvenemisvõimeline kaasaelaja, mõtleja ja tundja (näiteks demonoloogia või spiritualismi jne tundja).
Kui mõni kaasaegne autor on esitanud unenägusid ja visioone, mis EI OLE mitte ainult või mitte niivõrd isiklikud, vaid fundamentaalselt "kollektiivsed" ja arhetüüpsed, siis on selleks just von Trier selles filmis.
Ja millest küll tuleneb Trieri pidamine misogüüniks? – Muidugi, kui lugeda seda filmi psühholoogilis-realistlikus võtmes, siis on küll nii, et naist on kujutatud hulluna ja mees kägistab ta lõpuks ära, aga… no… on see siis mõnele tõesti nii ületamatult talumatu ja sisemiselt blokeeriv, et kogu filmi metafüüsilis-kujundlik tasand täiesti tühistub?
Täpselt sama lamedalt (ja parafraseerides) võiks ju ka Veiko Õunpuu "Püha Tõnu kiusamisest" kirjutada – "logisevate kruvidega filmi sõnum – enamus inimesi on halastamatud moraalitud olendid, Jumalat ja eetilisi väärtusi ei ole enam olemas – noh, seda polegi ju kuigi palju. Kui keegi leiab filmist midagi enamat kui sotsiaalpornot, lihtsat groteski ja pretensioonikaid viiteid filmi- ja metafüüsika ajaloole, siis on hästi."
Trieri ja Õunpuu filmide kõrvutav vaatamine - ja vastukajade lugemine - peaks olema õpetlik, näiteks selleski mõttes, et kuidas olla paipoiss… 1) ole mõistetavalt sotsiaalne (sotsiaalne nagu keskmine filmikriitik seda mõistab), täpsemalt, sotsiaalkriitiline; 2) metafüüsilistes viidetes ära kipu välja konventsionaalse kristluse raamidest (s. t väldi "keskaegset" jampsi jms); 3) ilmuta tahet teha Kunsti - rõhuga sõnal "teha" - ja tee seda nii, et me filmi vaadates seda tahet hetkekski ei unustaks (ahhaa... kunst... ahhaa... kunst...).
Mõni vist ütleks, et mis teha – kirjutaja on lihtsalt noor pealiskaudne ajakirjanik, mitte süvenemisvõimeline kaasaelaja, mõtleja ja tundja (näiteks demonoloogia või spiritualismi jne tundja).
Kui mõni kaasaegne autor on esitanud unenägusid ja visioone, mis EI OLE mitte ainult või mitte niivõrd isiklikud, vaid fundamentaalselt "kollektiivsed" ja arhetüüpsed, siis on selleks just von Trier selles filmis.
Ja millest küll tuleneb Trieri pidamine misogüüniks? – Muidugi, kui lugeda seda filmi psühholoogilis-realistlikus võtmes, siis on küll nii, et naist on kujutatud hulluna ja mees kägistab ta lõpuks ära, aga… no… on see siis mõnele tõesti nii ületamatult talumatu ja sisemiselt blokeeriv, et kogu filmi metafüüsilis-kujundlik tasand täiesti tühistub?
Täpselt sama lamedalt (ja parafraseerides) võiks ju ka Veiko Õunpuu "Püha Tõnu kiusamisest" kirjutada – "logisevate kruvidega filmi sõnum – enamus inimesi on halastamatud moraalitud olendid, Jumalat ja eetilisi väärtusi ei ole enam olemas – noh, seda polegi ju kuigi palju. Kui keegi leiab filmist midagi enamat kui sotsiaalpornot, lihtsat groteski ja pretensioonikaid viiteid filmi- ja metafüüsika ajaloole, siis on hästi."
Trieri ja Õunpuu filmide kõrvutav vaatamine - ja vastukajade lugemine - peaks olema õpetlik, näiteks selleski mõttes, et kuidas olla paipoiss… 1) ole mõistetavalt sotsiaalne (sotsiaalne nagu keskmine filmikriitik seda mõistab), täpsemalt, sotsiaalkriitiline; 2) metafüüsilistes viidetes ära kipu välja konventsionaalse kristluse raamidest (s. t väldi "keskaegset" jampsi jms); 3) ilmuta tahet teha Kunsti - rõhuga sõnal "teha" - ja tee seda nii, et me filmi vaadates seda tahet hetkekski ei unustaks (ahhaa... kunst... ahhaa... kunst...).
postitas Jaanus Adamson kell
oktoober 17, 2009
6 kommentaari:
väga täpsed tähelepanekud, aga need justkui kohustaks tegutsema. äkki sa ise kirjutad võrdleva analüüsi? mina loeks huviga, mausun, et ma pole ainus.
tervitustega, Anders
Mulle meeldis arvustuses väljend "lapsevaenulik korter". Hakkasin seda kohe elavamalt ette kujutama: esimeses, vannitoastseenis võinuks naise ühe kannika all olla Sade, teise all Nin, ja pea kohal rippumas Liber Novus - umbes nagu halvasti kinnitatud ripplagi, logisev riiul või midagi sellist. Pesumasina trumlis võinuks pöörelda "Teoloogia summa".
Mingit imelikku tigedust kumab sinu sõnavõttudest "Püha Tõnu" aadressil. "ahhaa" arthouse ja "paipoiss" jne. jne. Ma vist poleks pidanud sulle tookord nokus jalaga perse virutama...
Veiko
Huhh..
Ei saanud neid viimaseid kommentaare varem avaldada...
Ja mis ma nüüd oskan kosta... ei tohi küll tigetseda, see on õige, küllap tuleneb või võimendub see(või selline mulje) sellest, et üritad lühidalt ja intsensiivselt mingit tunnet väljendada, ei kaalu sõnu (ei usu ka ikkagi lihtsameelselt, et keegi eriti loeks või tõsiselt võtaks) jne.
Huvitav, kas ma sain (tookord Nokus) jalaga tagumikku otseselt või kujundlikult, lihtsalt ei mäleta... no hard feelings igatahes... ja igal võimalusel on kiitnud autorit kui tõesti üht huvitavamat kohalikku tüüpi, aga, näe, liigitusingi ikkagi FILMI kohta esitatud märkustega (püüdes olla enda tundmuste suhtes aus ja täpne) tigedate ja väiklaste ärapanijate kilda.
Nii et rohkem empaatiat, rohkem heatahtlikku tunnustamist - see on õppetund (olen hakanud aru saama, et mul on suhteliselt nõrgalt arenenud sotsiaalne mask, "persoona")!
Ma parafraseerin siin veel üht kusagilt kuuldud ütlemist (s.t sõnastan selle pisut ümber):
EI OLE TÄHTIS, MIDA SA TUNNED, VAID KEDA SA TUNNED.
Selline provintsliku elutunde tarkusetera - kurat teab, kus või kuidas sa kelleltki jalaga tagumikku said ja pärast oled veel ise süüdi, sest sa oledki hakanud kandma saapajälge oma tagumikul (ja selle jälje kaudu asjadesse suhtuma).
Jaanus,
tegelikult aitäh kriitika eest. eks ma püüan edaspidi kuidagi paremini ja targemini teha.
ega mina isklikult ka ei arva, et "Tõnu" oleks parem kui Trieri "Antikristus". Mul, erinevalt Trierist, ei olnudki psühholoogilise realismi saavutamise ambitsiooni. Ambitsioone küll esines ja üks neist oli paraku ka soov olla "sotsiaalkriitiline". Seda kahetsen ka ise, et see kuidagi nii üheülbaliselt ilmnes. Aga mis puudutab viiteid metafüüsikale, siis ma arvan, et sa oled oma hinnangutes pisut ülekohtune. Ka "paipoisiks" olemist ma vältisin, aga ju vist on minu sotsiaalne mask nii domineeriv, et et see ei õnnestunud päriselt.
Veiko
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht