Ei taha teada...
Hea artikkel Päevalehes Kärt Hellermalt, seal ta kirjutab muuhulgas:
“Mul on olnud mitmele sõbrale raske seletada, miks ma ei taha Skype’i, miks ma ei taha end registreerida MSN-is, miks mind ei huvita suhtlemisportaalid ega sajad telekanalid. Ma tahan privaatsust, vaikust, võimalust omaette olla.
Saan nüüd aru, miks mu vanemad ei tahtnud koju telefoni. Nad ei soovinud olla hõlpsalt kättesaadavad. Nad tahtsid rahu ja vaikust...“
Mulle meenus, et, jah, ka minu isa ei tahtnud koju lauatelefoni (siis, kui selle saamine võimalikuks osutus) – ja kui närviliseks ta, teistele arusaamatult, muutus.
Ma arvan nüüd, et lisaks töökõnedele (vms) kartis ta eelkõige oma isa – oma isa kõnesid.
Ja mul on meeles sõnad, mida ta - ja üldse mitte ainult telefoni vajalikkuse üle diskuteerides - korrata armastas, need olid just need: "Rahu ja vaikust, rahu ja vaikust..."
Ka sellises eas nüüd, et ei taha nagu eriti kellestki midagi lähemalt teada.
postitas Jaanus Adamson kell
september 26, 2009
3 kommentaari:
Introvertide ja kapi-introvertide häda.
Kättesaadavuse ja sotsiaalsuse vastand on väljalülitatud telefon või üle ääre ajav meilboks; inimene kes pidevalt ei taha osa võtta suhtlusest ja toredast ühistegevusest ongi tänapäeval asotsiaal. Ta jääb justkui pidevalt millestki ilma, tema elu on sotsiaalses mõttes vaegtoimimine. Ja inimese vabatahtlik asotsiaalsus tekitab teda ümbritsevates teadagi suurt muret ja ärevust. Kui tal on telefon välja lülitatud, siis peab ta tundma süütunnet, et "sul oli telefon väljas, ma ei saanud sind kätte" (ja telefon ei olnudki väljas koosoleku, teatrietenduse või mõne teise toreda actioni tõttu, vaid kujuta ette, lihtsalt niisama!), ometi on telefonil väljalülitamisegi funktsioon.
Mõttetööga seotud elulaadiga ongi see häda, et sa pead pidevalt tõestama ja ennast õigustama, et sul on vaja võrgust väljas olemise aega, sest see ju ei vasta normaalse (vaidlustamatu) sotsiaalsuse parameetritele ("on sul midagi viga, et sa ei jaksa täna meiega veini juua", "oled sa haige" jne). Ja et vaba aeg ei ole lihtsalt vaba aeg, mida toredasti sisustada (peab midagi TEGEMA HAKKAMA!!! - miks mitte sõita näiteks kuskile elamusi koguma, sehmerdada piletite ja odava majutuse hankimisega jne), vaid et see on TÖÖaeg, süvenemise aeg, mõtlemise ja lugemise aeg.
Mul oli üks sugulane, kellele pidevalt helistati, sest ta toimis lisaks põhitöö kõrvalt ka omamoodi psühholoogi või nõustajana, ja kellega oligi inimestel hea ja kerge suhelda, sest tema suhtlus inimestega oli ehe - ta võttis neid tõsiselt. See tõsiselt võtmine ja enese kulutamine teiste
eludele oli väga suur viga. Hommikuti kui ta tööd teha tahtis, tõmbas ta telefoni seinast välja (tol ajal polnud mobiile), aga sellega kaasnesid alati moraalsed piinad - äkki mõni tahab teda kätte saada; äkki on kellelgi midagi tõsist, äkki keegi vana sõber tapab ennast ära või läheb lõunasupi söömise asemel viina jooma ja tema ei jõudnudki head nõu anda jne. Ja paari tunni pärast pani siis stressiseisundis (töötegemisest ei tulnud muidugi midagi välja) telefonijuhtme seina tagasi, aga siis hakkas kõnesid nagu murdu tulema - kõik õnnetud suhtlusvaeguses helistajad väntasid muidugi korraga ja helistasid üksteise järel, nii et ta pidi sisuliselt kodust põgenema või kellelgi teisel, paremal valetajal, vastata laskma, et ta pole kodus jne. Ja solvav olnuks ju ka ütelda: helista siis, kui sul on tõesti midagi huvitavat rääkida, midagi, mida ma enne ei teadnud või mis mu maailma siin ja praegu muudaks.
Esmaste hetkeemotsioonide jagamine (telefonis), kontrollimatu jutuvada ning pidev oma tegevusest teadaandmine kuuluvadki ju reeglina noorte inimeste maailma - ja igavesti nooreks jäämine ongi ju igavene pealiskaudsus.
Mis aga loosse puutub, siis muidugi oli ükskord ka aeg, et keegi (Hellerma) selle kord välja ütleks, kartmata solvata "edumeelseid" ehk nende ees koogutamata - et Eesti ongi kahjuks riik, kus oma lolluse ja pealiskaudsusega (ja ta ei räägi ju sugugi üksnes raamatutarkusest) - moraalse, spirituaalse ja olemusliku PIMEDUSEGA - hoobelda ongi auasi (loo kommentaarid a la "öö äää autor ihkab mingit loomeinimeste auroriteeti" jne. muidugi ainult kinnitavad seda). Nii on.
Veel: Hellermale heideti kommentaariumis ette, et ta toetub lihtsatele vastandustele või põlvkondadeks jagamisele. Vaevalt KH arvab, et teave maailmaasjadest, mida noorem põlvkond valdab, oleks kuidagi HALVEM kui "tema põlvkonna" oma, või et poleks n.ö. heledamaid päid või marginaalseid mõtlevaid kogukondi, või et "omal ajal" poleks olnud võimudega amelevaid tüüpe, "kelle vaibatatud põrandale võõras haige vend ei sülita" vms. Küsimus on ju hoopis muus. Nimelt selles, KUI SUUR osakaal on vastupanul, kui tugev see on, ja kas seda ka avalikult toetatakse või mitte: kui ma vaatan oma facebooki sõprade-kirjanike lehti, siis see humaanne vastupanu toimib igapäevatasandil - rootsi kirjanik peab oma kohuseks võidelda näiteks selle eest, et ravikindlustuseta inimene ei peaks hinge heitma jne. Aga sellel on muidugi ka kandepinda, kuna selles ühiskonnas kirjanikku avalikult ei alandata üksnes sellepärast, et tema kutsumus on kirjutamine. Tuleks olla tänulik, kui keegi võtab vaevaks esitada mingeid küsimusi, mida saab küll üritada tühistada esitades pedantlikke "teese" selle kohta, kuidas ikka kirjanik lubab endale mingeid põlvkondlikke "vastandusi" ja et seetõttu tema jutt on ikkagi "väär". Hoolimata sellest, et kirjanik VÕIB essees omaenda kogemustele toetuda (ja PEABKI, sest see muudabki asja huvitavaks!).
Pole suuremat õnnetust kui kirjaniku teksti lugev pedandist loogik, kes saab SISULISELT ju edastatavast sõnumist aru, aga väänab seda ikka omatahtsi võimalikult nõmedaks, sest selline käsitlus on ebameeldivalt ÜLEV, liiga SUUREJOONELINE, liiga uusvanamodernistlik on see kõneleva subjekti positsioon. Ja nii ju ei räägita!
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht