Viis postulaati "Antikristuse" asjus

1.
Lars von Trieri "Antikristus" on kogetav ehtsa kunstiteosena – seega filmina, mille vaatamisel võib kogeda ehtsaid esteetilisi emotsioone.
2.
Ehtsate esteetiliste emotsioonide hulka kuuluvad (juba Aristotelese järgi) hirm ja kaastunne.
3.
Ebaehtsate esteetiliste emotsioonide hulka kuuluvad iha (millegi järele) ja jälestus (millegi ees) – seda nii kehaliste kui ka vaimsete (moraalsete, intellektuaalsete) reaktsioonide tasandil.
4.
Kunstid, mis tekitavad iha ja jälestust, on ebaehtsad kunstid (pornograafia, didaktika).
5.
Hirm ja kaastunne, mida "Antikristus" tekitab, asuvad kõrgemal nii ihast ja jälestusest (närvisüsteemi reflektoorika tasand) kui ka heast ja kurjast (moraalivaistude, intellektuaalsete otsuste tasand).

Postulaadid on kaudseks vastuseks sellele postitusele siin!

Von Trieri "misogüüniast"

(Mõned tsitaadid Acidemicu blogist:)
ANTICHRIST is great, don't let the frightened critics spook you just because there's some genital mutilation and shocking sexuality; you can handle it. If you're like me and a lifelong victim of anxiety and depression, then you'll really handle it…
(…)
It's always amazing to read just how dumb so many people are that they think Trier is a misogynist. He's not, he makes films that address misogyny as a warping factor in archetypal cinema-psychology and there's a difference!
(…)
Yet the same critics who hate ANTICHRIST undoubtedly are rejecting something, the right of femininity to show its true self, the raw ambiguity of desire and creation/destruction.
(…)
May I venture to take a page from the book of Camille Paglia and suggest that if someone is afraid to even look head on into the wild devouring Dionysian oceanic dissolution represented by pure unleashed feminine sexual drive, then it is they - such as Dafoe's behavioral therapist husband - they are the misogynists, not Von Trier….

"Antikristus" 2

On ka üks teine filmikriitik, kelle sõnavõtt mind tõsiselt üllatas:
"Mõnevõrra provokatiivselt võiks öelda, et Õunpuu film on von Trieri filmist parem. Von Trier on oma "Antikristuses" a priori misantroop ja pretensioonikas pessimist. Õunpuu on humaansem ja loodab ikka veel inimesele. Juhul, kui inimene teeks valiku rohkem hingestatud eluviisi kasuks."
Filosoofid on öelnud midagi sellist, et inimenese maailma piir on tema keele piir – selle "keele" all ei mõelda mitte lihtsalt keelt, sõnu, vaid põhikategooriaid, mis struktureerivad inimese mõtte- ja tundemaailma, kontseptuaalset sõrestikku, mille kaudu inimene nähtut ja kogetud suudab mõista jne.
Optimism ja pessimism on kaks sellist kategooriat, mis tunduvat seostuvat lootuse ja lootusetuse kategooriatega.
Kunstiga seotud ootused on sageli seotud lootusega, kunst peaks sisendama lootust: isegi kui seda otseselt ei taheta tunnistada, paistab see enamasti, varjatult ikkagi nii olevat – lootust sisendav film on parem kui film, mis näib pessimistlikult kõnelevat lootusetusest, s. t pessimism kunstis on halb, sest kunst peab aitama inimesel elada, kätkema endas optimismiraasukesi…
Kurb on muidugi mõnikord näha nende raasukeste korjajaid (kõikjalt, lausa kerjates), aga – nad on lihtsalt sellega harjunud (ehk teisitiöelduna, nad mõtestavad elu ja kunsti sellistes keeleraamides).
Kuulsin hiljuti kontoris pealt sellist dialoogi:
A: "No miks sa selline pessimist pead alati olema!?"
B: "Ma ei ole pessimist, ma olen realist…"
Inimene, kes tajub maailma optimismi ja pessimismi kontseptide raamistikus (kes on nende mõistete vanglas) ei mõista realisti – otsustav viga, mille ta realistiga vastamisi olles teeb, on see, et ta tajub realisti pessimistina (s. t iseenda vastandina, sest kolmandat võimalust ei ole tema jaoks olemas).
Ta ei mõista, et realistlik suhtumine ei tähenda sugugi lootusetust (ja ta ei mõista seda seetõttu, et peab lootust optimistide omandiks).
Olla realist ei tähenda loobumist võitlusest (näiteks mõne töise ülesande või elulise probleemi lahendamisel) – realist ei ütle, et me ei suuda seda; ta lihtsalt näeb ette (ja taha) tegelikke probleeme ja kaardistab olukorda selle tõsiduses ja võimalikes (ka äärmuslikes) tagajärgedes; just realist, kui teda kuulataks, võib olla toimivate lahenduste pakkumisel kõige konstruktiivsem, kuna tema konstruktsioonid arvestavad töömahu ja pinge (või piina ja ängi) tegeliku suurusega.
Optimistile tundub, et realist võimendab selle pinge suurust ehk… on pessimist, kes lihtsalt ei suuda või ei taha uskuda ja loota.
Realistile tundub optimist aga sageli sisemiselt nõrga silmadesulgejana probleemide ees või lihtsameelse ullikesena.
Trier ei ole misantroop ja pretensioonikas pessimist – minu meelest on ta täiesti selgelt realist (psühholoogiline realist täpselt samas mõttes nagu muinasjutud on psühholoogiliselt realistlikud, kuigi väliselt fantastilised).
Teda ei saa liigitada paremaks või halvemaks skaalal: optimistlik/pessimistlik, s. t teda ei ole ülepea vaja nii mõtestada.
Ehedad muinasjutud on alati kuidagi vägivaldsed (vägivaldsemad kui Trier), aga just seetõttu on nad psühholoogiliselt realistlikud ja "ravivad" lapsi – kuulajaid; kõnetavad neid mingil teisel (s. t mitte ratsionaalsel) tasandil, kõneldes neile "realistlikult" (kuigi kujundites) kõige hullemast neis endis.
Muidugi on muinasjuttudes oma "optimistlik" lõpp sageli – kas Trieril seda polnud?
Ma mõtlen seda viimast nägemust, kus naised tõusevad pühale mäele ja samas viljad valmivad – ei saa ju enam lihtsamalt ja selgemalt rääkida sellest, mis on "reaalne" nii müüdilisel kui ka psühholoogilisel tasandil.
On see optimism? – Ei, Trier kui realist ütleb, et SEE LIHTSALT ON NII…
Uuemal ajal on muinasjutud (ka vanad muinasjutud) ümber tehtud "humaansemaks" – nad on TÜHJENDATUD sellest ainest, millest me inimestena tegelikult tehtud oleme.
Õunpuu filmi tegelased – mitte ainult peategelane Tõnu – on kõik tühjad, ka Jumal on tühi. Nad on märgid, karikatuurid, žestid… ja see on siis see (näpuga silma torkav, aga cool) humaanne ühiskonnakriitika?
Jah… "kui inimene teeks valiku rohkem hingestatud eluviisi kasuks" – ja see on siis see lootuseraasuke, mille järele lootuse kerjaja oma väriseva käe sirutab?
Turvaline, eks ole.

"Antikristus"

Elus satume vahel vastamisi asjadega, mis panevad meid ennast (või teisi) ümber hindama – taipame äkki, et see, mida arvanud olime (endast, teistest) ei olnud päriselt õige.
Lars von Trieri "Antikristus" ongi ehk üks selliseid asju.

Ma ei suutnud uskuda oma silmi, lugedes, mida üks filmikriitik, keda seni olin pidanud intelligentseks, arukaks, oli "Antikristuse" kohta kirjutanud: "Logisevate kruvidega filmi sõnum - et kaosega ei saa võidelda, ratsionaalsus ei seleta kõike ja depressiooni teraapiaga ei ravi - noh, seda polegi ju kuigi palju. Kui keegi leiab filmist midagi enamat kui misogüünist von'i isiklike õudusunenägude väljaelamist filmimeediumis, on hästi."
Mõni vist ütleks, et mis teha – kirjutaja on lihtsalt noor pealiskaudne ajakirjanik, mitte süvenemisvõimeline kaasaelaja, mõtleja ja tundja (näiteks demonoloogia või spiritualismi jne tundja).
Kui mõni kaasaegne autor on esitanud unenägusid ja visioone, mis EI OLE mitte ainult või mitte niivõrd isiklikud, vaid fundamentaalselt "kollektiivsed" ja arhetüüpsed, siis on selleks just von Trier selles filmis.
Ja millest küll tuleneb Trieri pidamine misogüüniks? – Muidugi, kui lugeda seda filmi psühholoogilis-realistlikus võtmes, siis on küll nii, et naist on kujutatud hulluna ja mees kägistab ta lõpuks ära, aga… no… on see siis mõnele tõesti nii ületamatult talumatu ja sisemiselt blokeeriv, et kogu filmi metafüüsilis-kujundlik tasand täiesti tühistub?
Täpselt sama lamedalt (ja parafraseerides) võiks ju ka Veiko Õunpuu "Püha Tõnu kiusamisest" kirjutada – "logisevate kruvidega filmi sõnum – enamus inimesi on halastamatud moraalitud olendid, Jumalat ja eetilisi väärtusi ei ole enam olemas – noh, seda polegi ju kuigi palju. Kui keegi leiab filmist midagi enamat kui sotsiaalpornot, lihtsat groteski ja pretensioonikaid viiteid filmi- ja metafüüsika ajaloole, siis on hästi."
Trieri ja Õunpuu filmide kõrvutav vaatamine - ja vastukajade lugemine - peaks olema õpetlik, näiteks selleski mõttes, et kuidas olla paipoiss… 1) ole mõistetavalt sotsiaalne (sotsiaalne nagu keskmine filmikriitik seda mõistab), täpsemalt, sotsiaalkriitiline; 2) metafüüsilistes viidetes ära kipu välja konventsionaalse kristluse raamidest (s. t väldi "keskaegset" jampsi jms); 3) ilmuta tahet teha Kunsti - rõhuga sõnal "teha" - ja tee seda nii, et me filmi vaadates seda tahet hetkekski ei unustaks (ahhaa... kunst... ahhaa... kunst...).