Heast ja kurjast

Elli on oma blogis tsiteerinud üht mu mõttekäiku Kureishi viimase romaani kohta: "Leidub ka Freudi varjatud või varjamatut, kuid moonutavat tsiteerimist, eriti pealiskaudse ja banaalsena mõjus näiteks järgmine "tõdemus" (…): "Inimesed on sügavaimal tasandil hullemad, kui nad uskuda tahavad". Või on see lause konks lugejatele? Kas lugejad ikka saavad aru, et see nii-öelda psühhoanalüütiline küünilisus ei pea paika? Et romaani lugemise käigus peaks meile kohale jõudma ka vastupidine …" - ja ta on seepeale väljendanud kahtlust, mis jääb hämaraks: "Ma ei suuda end lõpuni veenda, et selline asi on olemas".
Kas küsimus on selles, kas üks kirjanik – näiteks Kureishi või Coelho – saab oma raamatus meile näidata midagi, mida ta otseselt justkui ei näita? Jah, mingi "vint" tuleb alati ise peale keerata (teose sisu või "mõte" ei taandu kunagi autori intentsiooni selgitamisele).
Konteksti muutmine hajutas tsiteeritu algse tähenduse, aga tegelikult tahtsin toda mõttekäiku siin nagunii arendada: inimesed tõepoolest võivad olla (ja ongi) hullemad, kui nad uskuda tahavad, ja psühhoanalüüs on tõepoolest selle paljastamise teenistuses nii-öelda, näiteks iga eneseeitust või õilsat tegu varjutab varjatud masohhistlik nauding või isekas eneseimetlus (naudingust ehk "kurjast" EI SAA mitte kunagi lahti, see kleepub kõigele – kel silmad on näha, see nähku), aga küsimus pole selles; see, mis kultuuri-inimest elus (ja Kureishi romaanis) tõeliselt vaevab, AHISTAB – Kureishi ei viita mitte asjata nii sageli Freudi tekstile "Ahistus kultuuris" – ei ole mitte niivõrd inimese pahu- või ööpool, tema "ebamoraalsus", millest kunagi lahti ei saa, vaid, vastupidi, tema headus, "moraalsus", millest ta kunagi lahti ei saa – s. t teda ei "ahista" mitte see, et ta halb on, vaid see, et ta ei suuda mitte kunagi olla nii halb kui ta tegelikult on või tahaks olla või – isegi – oleks justkui igati õigustatud mingitel juhtudel olema.
Ehk siis – tolle Freudi Unbehagen’i, ahistuse ja ängi nimi on HEADUS.
Olen Freudi "Ahistust kultuuris" igal võimalusel üliõpilastel lugeda soovitanud ja saanud tagasilööke, aga, ent, siiski, niisiis – millest too ahistus? Miks on ängistavalt raske olla kultuuris, kultuurne? Sest me oleme piinavalt HEAD ja ei saa teisiti!
Või nimetagem seda siis teisiti, harjumuspärasemalt: meil on ÜLIMINA ehk süütunne.
Ma kannatame oma headuse ja (objektitu) süütunde tõttu ju isegi siis, kui me otseselt miskit halba MÕELNUD ei ole, tegemisest rääkimata, ka siis istub meil Headus kukil nagu KURAT…
Kes seda "teooriat" (spekulatsiooni, mõttetut abstraktsiooni) hetkel ei usu, proovigu kohe järele – katsugu, kui "kerge" siis ikkagi on olla halb, kuri, palun, TEHKU KURJA!
Eks see oli ka Dostojevskil Raskolnikovi probleem – või, näiteks, mina ise: ma juba tunnen, et tegin Kureishile oma kirjutises ülekohut, äsasin liialt, virutasin ja virutasin liiga jämedalt (minu headus – õiglus- ja süütunne – asub mind ahistama); just sirvisin ta romaani ja mõtlesin, et täitsa "vahva" jne, aga: sattusin kohale, kus üks tegelane ütleb: "Raskolnikov oleks end siin koduselt tundnud" – ja siis ikkagi mõtlesin, et kuigi virutasin jämedalt, lähtus see minu häiritud "hingepeenusest" (nimelt: öelda seal kontekstis, et "Raskolnikov oleks end siin koduselt tundnud" on lame – ja jälle kerkib küsimus: kas lugejad ikka saavad aru, et see ON nooruslik ja pinnapealne lamedus?).
Mõistagi saaks sel teemal paralleele vedada – kui mõelda, et üks kummituslikumaid Ülimina’sid kultuuris on Kristus, keda nii mõnegi rumala poolt peetakse siiani meid "ahistava" headusenõude motivaatoriks, siis mõelgem ka Nietzsche antikristlikule vahkvihale näiteks jne.
Ja mõistagi puudutab mu eelnev jutt (sellest, et me ei kannata mitte niivõrd meie Kurjuse, vaid pigem meie Headuse pärast), üksnes neurootikuid, s. t. normaalseid inimesi, mitte psühhootikuid.
Kureishi romaanis ütleb minajutustaja psühhootikute kohta järgmist: "Mulle meeldis nende keskendumus ja kindlus, nende sümptomipuudus, see, kuidas nad ei pidanud miskiks neid neurootilisi pelgusi ja kabuhirme, mis meie, ülejäänute elu nii raskeks tegid. Psühhootikud paistsid elavat vähimagi mureta, nad suutsid tublisti kriitikat kannatada ning neist said head poliitikud, juhid, kindralid. Paraku oli nende nõrkuseks paranoia, mis võis väga teravaks muutuda."
Psühhootikud on vääramatud (ja kurjad, neid ei lõhesta nende kahtlused, täpsemalt, headus), kuid nende häda on niisiis selles, et neid hakkab ikkagi vaevama pidev paranoiline kahtlus, et teised (neurootikud) võivad olla ideelised "reeturid", inimlikult lõhestunud, kõikuv element – neurootikud ja hüsteerikud ei suuda olla terviklikud "instrumendid" – mis psühhootikute vaatepunktist ei tähista mitte headust, vaid Kurja ennast.
(On näiteks meeles, kui halastamatu ülbusega suhtusid poliitik-"psühhootikud" Toompeale protestima läinud "hüsteerikutest" meditsiinitöötajatesse – ei mingit kahtlust, viimased ei suuda aru saada poliitilis-majanduslikest paratamatustest, ei suuda end jäägitult instrumentaliseerida Tõe ja Euro saabumise teenistusse).