Ebasümmeetria ülistuseks
Jätkuks eelmisele postitusele –
üks salapärane kommenteerija täheldas nois reklaamides "mehelikkuse heroiseerimist" macho-naiselike vahendite jne kaudu.
Mind paneb mõtlema miski muu, nimelt – pakun välja, et fundamentaalsel tasandil rahuldavad nood reklaamid ühe meheliku soovi, mis elus võib (infantiilsel ja enamasti teadvustamata viisil) väljenduda küsimusena: "Miks naised ei ole nagu mehed?" – s. t miks ei võiks naised olla samasugused, armastada samu asju jne.
(Muuseas, üks uus eesti film - Liina Paakspuu "Soovide puu" - lõppeb sellega, et maalt linna tulnud neiu (peategelane) leiab endale lõpuks meelepärase partneri, kuid perspektiivi ümber pöörates võiks öelda ka nii, et kutt leiab endale modelli välimusega tüdruku, kes on (vähemalt teatud plaanis) nagu tema ise; ja kuna mõlemaid ühendab huvi mootorite, karbusside, lühidalt, autode putitamise vastu, võiks küsida - milline fantaasia seal ikkagi realiseerub, naiselik või mehelik?)
Niisiis, nagu fundamentaalsete fantaasiate puhul sageli, pakub viidatud reklaamifantaasia välja fundamentaalse erinevuse – s. t sugude vahelise lõhe, ihalevate subjektide vahelise lahknemise – õnneliku lahendumise või vähemalt mahendumise ("Vaata, mu poiss, naised ei olegi nii kohutavalt erinevad, nad tahavad samu asju – seksida, motikaid putitada jne").
Fantaasiate kombel võimaldab too (reklaami)fantaasia võimatut: süü kooki ja seda alles hoida.
Lisan siia samast sarjast ühe krõbedama näite, mille eelmisest postitusest häbelikult välja jätsin (selles on naise falliline kvaliteet – agressiivne, aktiivne hoiak – muidugi tuntavam kui eelmisest: nii istuvad tegelikult ju machod, liikmed laiali, et võtta võimalikult palju ruumi):
Kuid mõelgem edasi – mõelgem ühele ebasümmeetriale.
Kas oleks võimalik sama shnitti kasutades luua (sümmetriliselt, asja üks ühele ümber pöörates) reklaame ka naistele – naistepesus mehed naiselikes (missugustes? klisheelikult hetero-tibilikes?) olukordades…?
No kujutlegem mõnd sellist stseeni… ilma et naer või piinlikkustunne peale ei tuleks.
Panen siia ühe näite, kuigi selles ei reklaamita naistepesu:
Mõelgem, kas sellised sümmeetriliselt loodud reklaamid müüks? Ja kui, siis kellele ja mida? – Kas need oleksid ikka reklaamid naistele (või meestele) või oleksid need hoopis mingid omalaadsed queer-reklaamid?
Millest selline sugude vaheline ebasümmeetria? – Kas ei küsi ka naised vahel endamisi, et miks mehed ei võiks olla sellised nagu naised jne?
Teoreetilisel (meta)tasandil tekib niisiis taas sama küsimus: miks naised ei ole nagu mehed (täpsemalt: miks noid näiteks toodud meeste-reklaame ei saa sümmeetriliselt muuta naiste-reklaamideks)?
(Veel üks uid - kas pole nii, et kui lisada naistele mehelikke tunnuseid (kasvõi riietuse kaudu), muudab see neid veelgi naiselikumaks (M. Dietrich), kui aga lisada meestele naiselikke tunnuseid, ei muuda see neid mitte mehelikumaks, vaid totrateks või über-naiselikeks, naiselikemaks kui naised (drag queenid)?).
Selline ebasümmeetria kummitas põhimõtteliselt ka Freudi, tema suur mõistatus ("Mida naine tahab?") taandus ju tegelikult küsimuseks: miks ei ole naised sellised nagu mehed (s. t miks ei ole meeste seksuaalse arengu mudeli põhjal võimalik konstrueerida naiste seksuaalse arengu mudelit – niinimetatud "Elektra kompleks" ei ole ju tegelikult "Oidipuse kompleksi" sümmeetriline vaste).
Kõik, kes on kunagi alustanud tutvumist Freudi seksuaalteooriaga kõige standardsemate selgituste kaudu, teavad, mida pidevalt rõhutatakse (ja mida feministide poolt ka piisavalt kritiseeritakse) – seksuaalsuse ja oidipaalsuse selgitamisel oli Freudi lähtekohaks või mudeltegelaseks "väike poiss".
Lõpuks – 1930ndatel, olles juba 70ndates aastates – oli Freud sunnitud naisest (või pigem "väikesest tüdrukust") lähtudes konstrueerima teise arengumudeli.
Progressiivsem mõtlejaskond on aru saanud, et kõige olulisemad tähelepanekud üldinimliku seksuaalsuse (ja iha kui sellise) kohta tegi Freud just naise seksuaalsust selgitada püüdes.
üks salapärane kommenteerija täheldas nois reklaamides "mehelikkuse heroiseerimist" macho-naiselike vahendite jne kaudu.
Mind paneb mõtlema miski muu, nimelt – pakun välja, et fundamentaalsel tasandil rahuldavad nood reklaamid ühe meheliku soovi, mis elus võib (infantiilsel ja enamasti teadvustamata viisil) väljenduda küsimusena: "Miks naised ei ole nagu mehed?" – s. t miks ei võiks naised olla samasugused, armastada samu asju jne.
(Muuseas, üks uus eesti film - Liina Paakspuu "Soovide puu" - lõppeb sellega, et maalt linna tulnud neiu (peategelane) leiab endale lõpuks meelepärase partneri, kuid perspektiivi ümber pöörates võiks öelda ka nii, et kutt leiab endale modelli välimusega tüdruku, kes on (vähemalt teatud plaanis) nagu tema ise; ja kuna mõlemaid ühendab huvi mootorite, karbusside, lühidalt, autode putitamise vastu, võiks küsida - milline fantaasia seal ikkagi realiseerub, naiselik või mehelik?)
Niisiis, nagu fundamentaalsete fantaasiate puhul sageli, pakub viidatud reklaamifantaasia välja fundamentaalse erinevuse – s. t sugude vahelise lõhe, ihalevate subjektide vahelise lahknemise – õnneliku lahendumise või vähemalt mahendumise ("Vaata, mu poiss, naised ei olegi nii kohutavalt erinevad, nad tahavad samu asju – seksida, motikaid putitada jne").
Fantaasiate kombel võimaldab too (reklaami)fantaasia võimatut: süü kooki ja seda alles hoida.
Lisan siia samast sarjast ühe krõbedama näite, mille eelmisest postitusest häbelikult välja jätsin (selles on naise falliline kvaliteet – agressiivne, aktiivne hoiak – muidugi tuntavam kui eelmisest: nii istuvad tegelikult ju machod, liikmed laiali, et võtta võimalikult palju ruumi):
Kuid mõelgem edasi – mõelgem ühele ebasümmeetriale.
Kas oleks võimalik sama shnitti kasutades luua (sümmetriliselt, asja üks ühele ümber pöörates) reklaame ka naistele – naistepesus mehed naiselikes (missugustes? klisheelikult hetero-tibilikes?) olukordades…?
No kujutlegem mõnd sellist stseeni… ilma et naer või piinlikkustunne peale ei tuleks.
Panen siia ühe näite, kuigi selles ei reklaamita naistepesu:
Mõelgem, kas sellised sümmeetriliselt loodud reklaamid müüks? Ja kui, siis kellele ja mida? – Kas need oleksid ikka reklaamid naistele (või meestele) või oleksid need hoopis mingid omalaadsed queer-reklaamid?
Millest selline sugude vaheline ebasümmeetria? – Kas ei küsi ka naised vahel endamisi, et miks mehed ei võiks olla sellised nagu naised jne?
Teoreetilisel (meta)tasandil tekib niisiis taas sama küsimus: miks naised ei ole nagu mehed (täpsemalt: miks noid näiteks toodud meeste-reklaame ei saa sümmeetriliselt muuta naiste-reklaamideks)?
(Veel üks uid - kas pole nii, et kui lisada naistele mehelikke tunnuseid (kasvõi riietuse kaudu), muudab see neid veelgi naiselikumaks (M. Dietrich), kui aga lisada meestele naiselikke tunnuseid, ei muuda see neid mitte mehelikumaks, vaid totrateks või über-naiselikeks, naiselikemaks kui naised (drag queenid)?).
Selline ebasümmeetria kummitas põhimõtteliselt ka Freudi, tema suur mõistatus ("Mida naine tahab?") taandus ju tegelikult küsimuseks: miks ei ole naised sellised nagu mehed (s. t miks ei ole meeste seksuaalse arengu mudeli põhjal võimalik konstrueerida naiste seksuaalse arengu mudelit – niinimetatud "Elektra kompleks" ei ole ju tegelikult "Oidipuse kompleksi" sümmeetriline vaste).
Kõik, kes on kunagi alustanud tutvumist Freudi seksuaalteooriaga kõige standardsemate selgituste kaudu, teavad, mida pidevalt rõhutatakse (ja mida feministide poolt ka piisavalt kritiseeritakse) – seksuaalsuse ja oidipaalsuse selgitamisel oli Freudi lähtekohaks või mudeltegelaseks "väike poiss".
Lõpuks – 1930ndatel, olles juba 70ndates aastates – oli Freud sunnitud naisest (või pigem "väikesest tüdrukust") lähtudes konstrueerima teise arengumudeli.
Progressiivsem mõtlejaskond on aru saanud, et kõige olulisemad tähelepanekud üldinimliku seksuaalsuse (ja iha kui sellise) kohta tegi Freud just naise seksuaalsust selgitada püüdes.
Sildid: hea feministlikult järada, reklaam
postitas Jaanus Adamson kell
november 20, 2009
8 kommentaari:
"Kas pole nii, et kui lisada naistele mehelikke tunnuseid (kasvõi riietuse kaudu), muudab see neid veelgi naiselikumaks (M. Dietrich)" - naise riietusele meeste aksessuaaride lisamisega toimub, niisiis, naise fallilisuse rõhutamine või falliliseks muutmine. Seega teebki naise n.ö. falliline kvaliteet ta veelgi "naiselikumaks" (mahendab liialt järsku üleminekut või fundamentaalseid erinevusi kahe sugupoole vahel). Falliline naine on mehe homoseksuaalse iha otsene väljendus, mida saab tähistada ja kujustada ainult naine: kui mees ei taha näha teist meest, kes on talle konkurent, siis talub ta teatud piirini doseeritud mehelikkust naises, talub maskuliinsuse "pehmemaid" elemente - lips, ülikond, aluspesu vms; "fallost" tuleb, ühseõnaga, kohelda õrnalt (kastratsioonihirm).
Ka nende reklaamide temaatika keerleb ainult ühe "aksessuaari" - fallose - ümber (mida pildil ju ei ole, aga selle pidev kohalolu on ju edasi antud just visuaalse varjamise kaudu). Modellid ja nende reklaamitavad riidetükid on ju üksnes instrumendid, et edastada ja samas varjata seda pildist pilti läbivat iha.
Kommentaar käib siis eelmise postituse pesureklaami piltide juurde.
Üks märkus kiiresti:
"falliline naine on mehe homoseksuaalse iha otsene väljendus" - pigem on nii, et falliline naine (või Naine kui "Fallos") mitte ei väljenda mehe homoseksuaalset iha, vaid pakub neurootikutele võimaluse siiski mitte pöörduda homoseksuaalsuse radadele hirmust naise ees (s. t hirmust nende probleemide ees, mida naine kui erinev, kui teine, kui "kastreeritu" näib endas kätkevat mehe jaoks).
Ja veel üks tähelepanek "varjava näitamise" kohta - postitades selle jalad laiali istuva blondiini, mõtlesin, kas keegi veel paneb tähele (pilti suurelt vaadates), et kui tähelepanelikult aimatavaid "kontuure" jälgida, siis on see naine tõesti falliline (ja vaevalt on tegu silmapettega, soovkujutlusega - tipp-tegijad on tänapäeval äärmiselt teadlikud psühho-stuffist).
Jah, on korrektsem öelda, et pakub neurootikutele võimaluse püsida heteromaailmas ehk mõjub otsekui teraapiliselt. Üheks heaks tänapäevaseks näiteks fallilistest naistest on üheksakümnendate lõpu seriaali "Seks ja linn" peategelased. Falliline naine ongi neurootiku või geiliku mehe unistus - esteetiline naine distantsilt, naine ekraanil -, mehe sisima "mina" kehastus: enda eest hoolitsev, trenditeadlik, pigem kõhklev, neurootiliselt oma siseilmas tuhniv ja inimsuhete üle arutlev naine. See uus ideaalnaine - "poisilik-aga-naiselik", on niisiis vastandiks/vastuhaku kehastuseks mehega rahulolematule, alati enesekindlale, halvustavale, tänitavale ja kardetavale Vana Maailma ürgmatroonile, kes naerab suure häälega oma lihase poja jõuetute kurtmiste peale ning "allub" ainult tegusale ja napisõnalisele Ürgisa(se)le.
Uus falliline naine ei tegele üksnes "kestmisega", mis võib tänapäeva mehes tekitada füüsilist vastumeelsust, ei muutu inetuks abjektseks mõrraks ega esita mehele nõudmisi, mida mees ei saa oma võimetusest tulenevalt täita, mahendades seega alaväärsuskompleksi nn "tõelise mehe" ees. Ja kuigi raamatus on just naised pandud väljendama vastumeelsust iganenud elulaadi suhtes (läbi "õiguse" shopata, õiguse nautida ja õiguse "vaba" olla), olen täheldanud, et see "elunautimise ja elu otsimise saaga" on puudutanud sügavamalt just mehi, lahendanud nende nn. mehelikkuse kriisi ja soovi mehelikkuse ümbermõtestamise järele (isiklikult tean mitut meest - ei, mitte sind, sina vaatad peamiselt krimkasid!-, kes päris mitmel õhtul vaatasid lõõgastuseks just seriaali "Seks ja linn").
Ükskord saab iga mees "Seksi ja linna" vaadates aru, et see on gay-seriaal ja tüdineb ära.
Ja nii lihtne see asi muidugi pole - mis tähendab geilik mees jne?
Täpsustan: geilikuks meheks võiks lugeda sellist meest, kes ei vasta tüüpilise heteromehe parameetritele (milline briljantne klishee, aga iga sedalaadi täpsustus klisheeks paratamatult taandub).
"Seksis ja linnas" oli näiteks üheks põhiteemaks või läbivaks jooneks Unistuste Mehega kohtumise edasilükkamine: neljakümneaastane NY naine (loe: mees) on alles noor, kellel on kõik hea veel alles ees ning seega on tal õigus alati noor=hea välja näha, oma välimusse investeerida ja elu nautida ("Because You Are Worth It"). Meenub ka Carrie südamesõbra tegelaskuju - mees, kellega saab rääkida - st mees, kellega "ainult rääkida saabki". Naiste "sõbrannatamine" ja pidev suhete üle ketramine oli läbi ohutu gaysõbra meestele mõistetavaks tehtud ja talutavaks muudetud (st "ka mehed nutavad" ega taha ainult tegusid teha, vaid tahavad oma probleemidest rääkida).
Olgu öeldud, et minupoolsed kommentaarid taotlevad olla iseenesestmõistetavalt üksnes põgusad, abstraktsetesse ja kahtlemata vaieldavatesse üldistustesse kalduvad analüüsialgekesed, mitte aga personaalsed seisukohavõtud kirjeldatavate nähtuste ja/või objektide suhtes.
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht