Bloody, bloody, bloody...

Jäin hiljuti telekast vaatama üht filmi, mitte päris algusest, aga just sealt kohast, kust vaja, kohast, mis mind edasi vaatama panigi – seal TAPETI ja zhanri tunnuste (teen slasher) põhjal oli loota, et tapetakse veel, kohast, kus tundmatu mõrtsukas tappis autos amelenud paarikese, esmalt ennasttäis kuti, kes oli väljunud urineerima, ja siis autosse jäänud tütarlapse,
noori oli rohkem,
tegu oli ühte majakesse kogunenud noorukitega ja nagu ma õigesti aimasin, hakkaski tundmatu neid ükshaaval tapma, mind ei huvitanud, miks (põhjendused on sageli lihtsad ja etteaimatavad) – mul oli lihtsalt see ootus, et keegi veel tapetaks, veel ja veel... põhimõtteliselt siis A. Christie "kümne väikese neegri"-fenomen, kes järgmisena ja kuidas, kuid seekord oli tegu korealastega (Korea film "Bloody Beach").
Selliste filmide skeem on sageli üks – esmalt kas otseselt või varjatult noorte tärkava seksuaalsuse või seksuaalse ohjeldamatuse ja moraalse lodevuse teema ja seejärel otsekui selle kättemaksuks – kuigi seda nii ei artikuleerita – rida mõrvu (seksi ja surma morbiidne põimumine, fataalsus jne).
Psühhopaadist sarimõrvari pidurdamatu tapahimu on seal noorte pidurdamatu seksuaalsuse (sariseksi) omalaadne korrelaat, tapmine on seksi avalik kate, metafoor - läbi pidurdamatute mõrvade fantaseerime me ohjeldamatust seksist, kuigi niiöelda ümberpööratult, karistuse vormis (fantasmaatilisel tasandil on seks ka mõrvade ainus mõeldav ja tõepoolest sisuline, kuigi alateadlik põhjendus, rõhutan – alateadlik, teadvustamata, enamus vaatab filme nagu 5-aastased lapsed).
Kui surma lähedus vallandab seksuaalsuse, siis seksuaalsuse lähedus vallandab mõrvarlikkuse – mõlemad seosed on kaunis levinud...
Pinge ei lahtu filmi lõpus mitte seetõttu, et mõrvari isik ja tema "lugu" on paljastatud, vaid seetõttu, et meil ei ole enam oodata mitte ühtki mõrva...

ja koos sellega saabub pettumus, ahah, selge, tajume end äkki ükskõiksete, hoolimatutena, hülgame selle filmi vähimagi kahetsustundeta nagu millegi, mille oleme lihtsalt ära kasutanud (üks oluline motiiv on seejuures see, et me tegelikult tahame, et meid ära kasutataks ja naudime seda isegi sellest endale aru andes – "Do it, kasuta mind ära, kasuta ära mu väljatõrjutud mõrvarlikud impulsid..." –

ja samas oleme ikkagi meie need, kes on kasutanud filmi ära teatava alibina, et oodata kellegi surma: see on vaatajate ja filmitegijate vastastikune "pinna alune" kokkumäng) .

Ah jaa - filmi moraaliks on loetud sedagi, et ei tasu kunagi oma arvutist lahkuda (noored kutsuti rannamajakesse anonüümse isiku poolt interneti teel, nii et, püsi oma toas ja ära kipu sealt kuhugi, väldi kohtumisi teistega reaalsuses, virtuaalselt on KÕIK, ka su elu turvalisem).