Kaarutamine

Reede õhtul lõi välja organismis juba pikalt, kahtlustan, et juba mitu nädalat olemist tasahilju kurnanud viirus, öösel oli palavik 39, magasin riietes mitme teki all, oigasin ja soigusin poolunes – sellest ööst jäi mällu rida fraase, mida poolteadvusel olles palavikuliselt, justkui mantrana kordasin.
See mantra kõlas nii:

isa kaarutab heina
isa kaarutab kaarutajaga heina
kaarutaja kaarutab heina

isa kaarutab heina
isa kaarutab kaarutajaga heina
kaarutaja kaarutab heina

isa kaarutab heina
isa kaarutab kaarutajaga heina
kaarutaja kaarutab heina

Lähtekohaks võis olla palavikust tingitud kuumus, mis seostus ehk mingi väga ammuse mälupildi ja aistinguga väga kuumast suvest:
nägin halvasti (minu perspektiiv oli madal, st lapse oma) ja pisikeselt (st kaugelt) oma isa kollase heina seest pooliti paistmas, see oli pigem nagu vanal, retrolikul pildil (teadlikke mälestusi mul oma isast nii noore mehena ei ole, mul on tunne, et ta oli seal noorem kui mina praegu).
Kaarutamist kui tegevust ja kaarutajat ma ei näinud – kust see kaarutamine üldse tuli? Püüdsin pingsalt mõelda, mis on kaarutaja, visualiseerisin seda eraldi (pilt kaarutajast või sellest, mida ma selleks pidasin – see pikkade kaardus piidega, hiiglasliku kammi või reha moodi agregaat, mille ette hobune rakendatakse).
Huvitav on, et enne kordamisrežiimile lülitumist püüdsin pähe tulevaid fraase pingsalt, mingis wittgensteinlikus, loogilis-filosoofilises võtmes analüüsida, õigemini, need fraasid tekkisidki analüüsi käigus: mind painas küsimus lauses väljendatud tegevuse – kaarutamise – tegijast, subjektist, agendist.
Nii nagu isa kujutis oli kauge, kaduv, kadus ta tegijana ka viimasest fraasist, jäi vaid kaarutaja.
Lõpuks andis väsinud aju alla ja klammerdus – kuni lõpliku hääbumiseni – mehhaanilisse kordamisse…
P. S.
Uurisin alles nüüd internetist järele – see, mida ma poolunes "kaarutaja" all silmas pidasin, on tegelikult LOOREHA. Kaarutaja on midagi täiesti muud, ma ei tea sellest midagi, ma ei saanudki seda näha.