Moodne paranoia

Inglise psühhoanalüütik ja esseist Adam Phillips näeb piltidel välja nagu Bob Dylan. Kuigi ta kaldub vahel – vähemalt viimases kogumikus "Side Effects" – ka liialt nämmutama, on ta esseistika, st vaba arutluskunsti alal üks minu lemmikuid.
Mulle on ammu huvi pakkunud kirjutised, kus paranoiast on tehtud mudel ja viitetaust moodsa inimese ja ühiskonna mõtestamisel.
Üldiselt on nii, et paranoiat peetakse reaktsiooniks seisundile, kus (sümboolne) universum on kaotanud "Jumala surma" järel keskpunkti ning maailm ja subjekt on voolanud tähendustest (ka korrast, seadustest, hierarhiatest) tühjaks. Paranoia on subjekti katse päästa olukorda – see on iseenda asetamine tühjaks jäänud keskmesse, keskpunkti säilitamine, mille tagajärjeks on siis teatavasti enesekohase tähenduslikkuse üliküllus, inflatsioon (kõik "viitab" minu mega-Minale).
Ka Phillipsi arutlustes paranoiast on esiplaanil küsimus TÄHENDUSEST – siis eelkõige subjekti, aga vältimatult ka kogu maailma tähendusest või tähendusetusest.
Subjekt on paranoia serval siis, kui ta ei suuda taluda, tunnistada oma tähtsusetust, kui see on tema jaoks MÕELDAMATU.
All üks tsitaat Phillipsi kirjutisest "Paranoid Moderns":
"The paranoiac is the person who has realized that he is no different from anyone else. So his singularity – and the importance of singularity – becomes his hobby-horse (the contemporary preoccupation with finding one’s voice is clearly a derivative if this). The idea of individuality may emerge at the point at which it begins to occur to people that there may be no such thing. People may be unique, but their uniqueness may be insignificant".
Tsitaadis ütleb ta niisiis seda, et individuaalsus ja ainulaadsus muutuvad probleemiks (ja ühtlasi sundmõtteks) siis, kui meil on kahtlus, et mingit erilist, relevantset erinevust või ainulaadsust ei olegi.
Paranoiku põhiküsimuseks on ERISTUMINE, enda esile tõstmine teistest, tähendusetust massist. Mõtet arendades võiks seega öelda, et paranoia ei olegi muud kui iha tähenduse järele, iha selle järele, et Minu erilist staatust märgataks ja tunnistataks. Ja seda iha saab rahuldada ainult kõrgendatud TÄHELEPANU tajumise (või luululise kujutlemise) kaudu.
Kuna "moodsa paranoia" projekti kuulubki tuntuse, kuulsuse, tähelepanu taotlemine (tähelepanust saab subjekti identiteedi ja tähenduse, tema TÄHTSUSE kinnitus), siis tuleks rääkida rõhu nihkumisest varjatud – st üksnes subjekti enda poolt fantaseeritud – tähelepanu vormidelt sotsiaalselt aktsepteeritud, kõigi poolt tunnustatud ja märgatud tähelepanu vormidele, st avaliku teabevälja (meedia) tähelepanule. Kui sind ei ole seal (meedias, avalikul teabeväljal), ei ole sind olemas.
Ja veel - meditsiinilise paranoia puhul on tagakiusamine (vihkamine) osa paranoiku identiteedist, tema tähtsuse määr on vastavuses fantaseeritud tagakiusamise määraga ("Nad vihkavad mind, kuna olen eriline; olen eriline, kuna nad vihkavad mind") ehk siis tagakiusamise, jälitamise määr ongi ainus määr, mis määrab paranoiku jaoks tema tähtsuse, erilisuse jne määra.

Tagakiusatuks olemine muudab (paranoilise) subjekti reaalseks, ainult vihatuna tajub ta end olevana – vihkamise objektina on ta teiste (ja iseenda) jaoks elus, elav.
Olla olemas, olla TÄHTIS tähendab paranoikule seega –

olla tagakiusatud, olla ohver.

Moodsa paranoia puhul on selle vasteks aga: olla meedias ja… olla meedia poolt jälitatud, olla meedia ohver.

Näiteks meenub, kuidas Värskes Ekspressis uuris Mihkel Raud peatselt käivituva reality-show tüdrukutelt, kas nad ei karda, et neilegi kleepuvad külge nimed a la Paari-Paavo, Bussi-Birjo (st et nendegi üle hakkab rahvas ilkuma jne) ja… tüdrukud ainult kehitasid õlgu ja tegid: "Määä…".
Tähelepanu taotlemine ongi tänapäeval vihkamise provotseerimine ja tõeliselt olemas saabki olla ainult ohvrina, tagakiusatuna, vihatuna (vihkamine ja vihkamise provotseerimine kuuluvad lahutamatult kokku ka meditsiinilise paranoia struktuuris).
Intrigeerivaid mõttearendusi õhutas ka Phillipsi mõttekäik, et hirm jälitamise ja tagakiusamise ees varjab tegelikult hirmu selle ees, et MIND EI MÄRGATA, et mind ei peeta tähtsaks, oluliseks.

Sellele mallile tuginedes saab ju konstrueerida teisigi kahtlusi:

1) hirm vägistamise ees – juhul, kui see muutub patoloogiliseks – võib peita subjekti ebakindlust oma seksuaalse atraktiivsuse suhtes;
2) teadlase hirm, et talt varastatakse ideid, võib peita hirmu, et tal ei olegi erilisi originaalseid ideid;
3) mingi vähemuse hirm diskrimineerimise ja solvangute ees (kõrgendatud tundlikkus nende võimalikkuse suhtes) – või siis hirm mingi vähemuse pärast, "poliitilise korrektsuse" pedantne nõudmine – võib peita hirmu, et mingeid erilisi erinevusi või vähemusi enam ei olegi või et tegelikult ei mängi need mingit otsustavat rolli, ei lähe kellelegi tõeliselt korda ega muuda midagi, make no difference (ainus võimalus tänapäeval veel mingit erinevust või erilisust, seega ka mingit TÄHENDUST rõhutada, esile tõsta on… otsida ohvrit, solvatut, muutuda solvatuks, ohvriks).
Olla ohver, eriti meedia ohver –

see on moodne MEGALOMAANIA, see on õigus tähendusele ja tähtsusele.