Ristna rannal

Viimase Sirbi vahel olnud Rohelisest Väravast leidsin Ameerika süvaökoloogiks ja loodusfilosoofiks nimetatud David Abrami lühiteksti, mõned kohad sealt:
"Põliste vormidega ühendust saades inimese aistingud ärkavad ja ergastuvad aegamööda, moodustades üha muutuvaid mustreid. (...); nende rütmid ja vormid koosnevad varasemate rütmide kihtidest, ja nendega kokku puutudes juhitakse meie meeled põhjatusse sügavusse, kust kajab vastu meie enda ihu.
Üle kivide voolava oja pinnal, jalakapuu koorel või murumättal moodustuvad mustrid koosnevad kõik korduvatest kujunditest, mis mitte kunagi ei kordu täpselt samasugustena, aina uuesti ilmuvatest vormidest, millele meie meeled suudavad häälestuda, samas kui nende kujundite pidev nihkumine ja muutumine juhib me teadvust ootamatutesse ja ennustamatutesse suundadesse. (…) – kõik need, nagu me kehadki, kannavad endiselt mustri tekstuuri ja rütme, mida meie pole välja mõelnud, ning nende vaikiv dünaamika räägib otseselt meie meeltega."
Abram on peenelt väljendanud seda, mida omal viisil kogesin viimati eelmise aasta sügisel Hiiumaal Ristna tuulisel ja külmal rannal – harjumatult vahetu ja TERVIKLIKULT haarav kokkupuude jõuliste ürg- või algelementidega, tuule, vee ja kividega (nende kordumatult korduvate mustrite ja vormide dünaamikaga) vallandas minus, linnainimeses veidra joovastuse, mingi pooldeliirse seisundi.
Midagi sellist olen harva (või ei mäletagi, millal üldse) kogenud – tundsin kutset tormata vööni vette, hõikuda midagi mõttetut tuulde, istuda rannale ja mängida mulla ja kivikestega jne.
Aga… jäi üle, nagu ikka, iseendasse tõmbuda ja pilte klõpsida.