Milleks kirjandus?

Tegu on ühe Ecuadori reklaamiagentuuri töödega mingi kohaliku raamatupoe (Rayuela Bookstore) reklaamimiseks –

ei postitanud neid mitte seetõttu, et reklaamiidee mulle meeldiks, pigem vastupidi, kui asjasse süveneda, on nad sisulisel (moraalsel, "filosoofilisel") tasandil küsitavad, kui mitte eemaletõukavad.
On võetud tuntud romaanide pealkirjad ja neid muudetud vastavalt reklaami põhilubadusele ("Life without consequences" - kuidas seda nüüd tõlkidagi).

Küsitavused algavadki juba põhilubadusest, mis võimendab või vähemalt võimaldab lugemisele negatiivse (või ütleme siis, et eskapistliku, infantiliseeriva) tähenduse omistamist: lugemine kui viis elada tagajärjetut – viljatut, steriilset, sisutühja? – elu. Üldiselt on ju suutmatus (või tahtmatus) mõelda oma tegude tagajärgedele omane lastele, lollidele, kergemeelsetele jne, lugemisel on see aga justkui lubatud, isegi soositud, sest kirjandus EI OLE päris elu.

Ja lubatud on see (populistlikult) seetõttu, et see ongi see, mida me oma pueriilsuses tahame: mitte VASTUTADA tagajärgede eest, mitte KANNATADA nende pärast.

Teiseks esitavad mõlemad reklaamlaused ("Kuritegu ilma karistuseta", "Olemise talutav kergus") teoste sisu või põhiideed moonutatult – kas ei väida Dostojevski ja Kundera elu ja olemise kohta hoopis midagi muud (mitte seda, kui KERGE on olla vaba, vaid seda, kui RASKE on olla vaba)?
Reklaamides jääb kõlama vabaduse ja selle kerguse, selle võimalikkuse lubadus: lugedes võid sa olla vaba moraalsetest piinadest, ühiskondlikest piirangutest, emotsionaalse pühendumuse katsumustest, eksistentsiaalsete küsimuste raskusest jne.
Minu meelest on kirjanduse mõistmise ja õpetamise, samuti kirjanduse "müümise" seisukohalt kõige otsustavamaks küsimus kirjanduse ja elu suhtest (mul on siiani kuklas kunagi koolipraktikal Elva õpilastelt, õnneks mitte kirjandusklassi õpilastelt kuuldud küsimus: "Mis kasu on kirjandusest? Mida see meile elus annab? Mis me sellega elus teeme?") – igasugune kirjanduse ja elu lahususe rõhutamine (nagu neiski reklaamides) on kahjulik, kuna muudab kirjanduse elu seisukohalt tõepoolest justkui TAGAJÄRJETUKS (ja teeb seda isegi – või just eriti – siis, kui paigutab kirjanduse meelelahutuse, pehme narkoosi ja lohutusvahendi staatusse).

Tagajärjetus ei tähenda muidugi samas veel automaatselt kasutust - kirjandus kui puhkus õudsest tegelikkusest ja vabanemine vastutustundest oma tegude (ja isegi mõtete) pärast võib rekreatsiooni (töö- ja tarbimisvõime taastamise) mõttes olla vägagi tõhus.
Kuid olen ajapikku (igapäevaste eluliste tähelepanekute najal) jõudnud hämmastavalt lihtsa, lausa banaalse tõdemuseni (mida ma koolipraktikal 1990. aastal veel ei osanudki mainida): need, kes ei suuda mõista (analüüsida) kirjandusliku tegelase motiive, ei suuda mõista ka inimese kui sellise motiive – ja need, kes ei suuda mõista iseenda kui lugeja emotsioone, ei suuda mõista oma emotsioone ka argielus.
Ses mõttes ei tohikski kirjandus olla elust lahus, ta ei tohiks meie psühholoogilise või emotsionaalse intelligentsuse seisukohalt kujutada katkestust või väljalõiget meie igapäevasest vaimsest toimimisest, pigem peaks ta seda toimimist just nimelt võimendama, intensiivistama, proovile panema, provotseerima, rutiinist vabastama jne.

(Omaette küsimus on muidugi see, kas mõistmine on või peab või üldse saabki olla alati nii-öelda ratsionaalne ja sõnastatav, aga - kas mitte sõnastades, asjade üle arutleda suutes ei õpi me tõeliselt? Umbusaldan vaistlikult seda "hingelist", sõnastamatut mõistmist, see ei ole "kontrollitav" ja vahendatav, ei allu täpsustamisele jne.)
Ehk siis, kirjandus peaks olema raskem kui elu, ta peaks olema õppus, test, proovikivi – "Raske kirjanduses (õppustel), kerge elus (lahingus)" ja mitte vastupidi.

Paraku tuleb muidugi tõdeda, et kuigi ühelt poolt need reklaamid küll valetavad (me ei leia neist romaanidest seda, mida pakutakse), siis teisalt jälle mitte - tunnistan näiteks ausalt, et vähemalt esimesel lugemisel tapsin ma koos Raskolnikoviga vihatud (ja ju siis ka tolle süütu) vanamuti, kui tema lõi kirvega, lõin ka mina, selles olen ma kindel, aga ma ei ole kindel, kas või kuidas mind karistati.

Aga ju siis sellest piisas.