Mehelikust protestist

Lugesin hiljuti Freudi 1937. aastal avaldatud – niisiis üht tema hilisemat – kirjutist nimega "Lõpetatud ja lõpetamata analüüs". Ta arutleb seal asjade üle, mis tollal olid muutunud juba liialt küsitavaks ja kahtlusi äratavaks (ja on seda tegelikult siiani): miks on psühhoanalüüs nii pikaajaline?, milline on psühhoanalüüsi kui teraapia eesmärk ja tulemuslikkus?, millal ja kas üldse võib lugeda teraapia lõppenuks? jne.
Freud räägib pikalt sellest, mis raviprotsessile juba inimloomuses endas vastu seisab ja tagasilööke põhjustab -

toon siin välja vaid ühe probleemi, mis on seotud sugupoolte erinevusega ja kastratsioonikompleksiga ning ilmneb naistel ja meestel erineval viisil (naiste osa ei hakka siin torkima).
Meespatsientide puhul – kui analüütik on samuti mees – on probleemiks nende allumine, täpsemalt, nende vastuseis passiivsele ehk naiselikule (st "kastreeritu") positsioonile, kuhu analüütiline olukord nad teise mehe, analüütiku suhtes vältimatult paigutab ("the struggle against their passive or feminine attitude towards other men"), meestel tekib "mehelik protest" ("masculine protest"), mässumeel, mis tühistab igasuguse teraapilise tulemuslikkuse.
Freudi sõnul on tohutult raske, peaaegu tühi töö veenda meespatsienti, et "passiivne suhe teise mehesse ei tähenda alati kastratsiooni ja et paljudes elulistes suhetes on see lihtsalt vältimatu".

See osa kirjutisest meenus mulle tegelikult täna hommikul kohvi juues, kui mõtlesin eelseisvale autokooli õppesõidule – sellele, et tänagi pean asetuma passiivse, st saamatu, kogenematu, noomitusi alla neelava ("Kas sa ei saa ükskord aru, et enne parempööret tuleb reastuda paremale" jne, jne) subjekti positsiooni.
Mõtlesin ka sellele, miks ma valisin sõiduõpetajaks mehe asemel kohe, ilma pikemalt kaalumata naisterahva – kas seetõttu, et olen naiselik memmekas (lootsin, et naine on leebem, poputavam) või seetõttu, et olen lihtsalt nii räige heteroseksuaal (ei talu, raisk, nende vanade rallipeerude üleolevat mõnitamist).
Mõtlesin ka sellele, et tõenäoliselt taluksin totalitaarset (kirjanduslikest utoopiatest tuttavat) ühiskonda paremini siis, kui seda valitseksid NAISED, mitte mehed. Miks?
Ja veel – kas ma meesõpetajale saaksin tunni lõppedes autost elegantselt väljudes öelda midagi sellist nagu ma ütlesin oma närvi läinud naisõpetajale: "Ärge võtke seda nii traagiliselt".